Jõulumäe 8 km

Tegin suusahooaja otsa lahti kunstlumel 30 min rahulikku libistamist.

kose jõusaal ujula 3

Jõusaal ja ujumine 1,3 km.

kose jõusaal ujula 2

Pool tundi jõusaal, 1 km ujumist.

kose jõusaal ujula

Pool tundi saalis ja 1,3 km ujumist.

Paide ujula

Peale jõulusöömiseorgiat 1,2 km ujumist. Raskelt.

kose ujula

ujumine 1,5 km.

Rohuküla SE..S 20-30 knots

Tegin plaani kiiruse tulemust parandada ja valikud olid lõunatuulega, kas Topu või Rohuküla. Käisin alustuseks Topul, tuul lahja ja üle maa puhanguline. Rohukülas super suund muuli suhtes SE ja tuult oluliselt rohkem 12+ m/s. Muuli taga sile vesi, panin kokku 6,3 ja uimeks Z sl 34. Kardaani keskelt 2 cm tagasi. Tegin paar triipu kiirused 54...57, lahja ja puri rapsis tuules. Panin poomi alla poole ja tagant alumisse auku, kohe palju pehmem ja sai lihtsamalt asendit hoida. Mida kiiremaks sõit läks, seda rohkem hakkas uim lauda veest välja tõstma ja vöör kippus lendu minema. Panin kardaani veel tahapoole 2 cm ja tundus mugavam, sest hoidis lauda paremini vees. Puhangud tõusid 15+ m/s ning kiirust tuli ühe otsaga 60,8. Juhuu, tuju tõusis ja panin veel paar otsa sama kursiga, tipud 58, 59. Käisin kaldal korra puhkamas ja Ivo pakkus oma Starboard 101L Isonicut. Panin seti oma uime ja kardaaniga kokku ning veele. Tuul oli vahepeal veel täusnud ja nats lõunasse keeranud ning enam ei saanud piki muuli alla lasta vaid pidi keskelt peale lendama, et hoida head hoogu külgtuules. Nii kui alla keerasin nii hoog kadus. Kiirused 55...57 ja ebamugav, kaldale oma laud alla tagasi. Tunnetus parem, kuid tuulesuund täitsa jama ja kobisin kaldale. Kahju vahepeal kaotatud ajast sebimisele ja soodsa tuule mahamagamisele. Tuul tõusis väga rajuks ja polnud võimalik oma setiga mugavalt kiirust hoida. Kogemusi veel vähe ja uime valik peab kaldal valmis olema. Tuleks võtta minimaalne uim, mis normaalsel surfamisel spinni piiril aga pauguga ei tõsta lauda veest välja ja seda on lihtne vees hoida. Kiirusega muutuvad kõik pisiasjad oluliseks ja iga vale/üleliigne liigutus tapab hoogu.
Rohuküla muul on suht lühike nii maks 20 sek sirget ja mida suurem kiirus seda vahem aega jääb asendeid otsida ning kivine kallas tuleb ruttu vastu. Ahvatlus lõpuni hoida on suur, sest kalda all on täiesti sile vesi ja kiirus aina tõuseb. Hulludele oleks hea teraapia, kaine elutahe saab meeltesegadusest võitu. Restart. Ilm oli ilus ja õhk soe 9,5C, vesi 8,6C. Super päev kiiruse trenniks, veetunnid jälle tulid. Tulemused http://www.gps-speedsurfing.com/default.aspx?mnu=user&val=89778&uid=5371

Kullipesa surf SW 7...10 m/s

Peep kutsus Pärnusse kiirust proovima ja parandama. Mul polnudki mingit kiirust veel gepsult ette näidata. Kui Kullipessa kohale jõudsin oli Peep just kaldale tulnud ja kiirustas minema, pere kohustused. Kiire-kiire. Jürka ja Vesselov olid ka just paremaid kiiruse kohti edasi otsima läinud. Ma ei teinud kiiret ega sportlikku plaani, seega võtsin asja rahulikult. Matti ainuke kaaslane laudadest ja punt lohesid. Tuul lahjake ja panin kokku 7,9, uimeks Select SL7 41. Kogu rand oli võrgutatud ala 100 m tagant 1 või 2 võrku korraga. Leidsin mingi sirge võrkude vahel mida saagisin ja otsisin siledamat vett. Leidsin muuli all mingi sirge, kus tulid kiiremad lõigud, kuid tuult vähe ja kiirused tavalised. Päike paistis ja võtsin edasi vabalt lennates mööda laine vahesid. Pingevaba surf on see mida vabahing ihkab, aga spordimehehing tahab verd ja võite. Õnneks polnud kedagi võita, aga võrgud hoidsid meeled kogu aeg ergsad, et mitte käna panna ja kama lõhkuda. Matti tiksus enamuse ajast oma 6 sega, aga ega see ta tuju ei rikkunud ja lubas homme jälle samas kohas samal ajal olla. Kui vähe on õnneks vaja! Oli üks hea päev, üks tragi lohetüdruk naeratas mulle rannal ja jutustas õhinal oma uuest hobist, millega alles sel aastal alustas ja sõidab juba vabalt. Tuli välja, et too päev rohkem Pärnakaid polnudki Kullipesas peale Matti, kõik teised olid Tallinnast. Päev kirjas ja koju tagasi.

Saare BF 2011

Bacardidel on tuulemiinimum 6 sõlme, mis annab piisavalt tuult formulale glissamiseks, nii olen minagi nüüd lõpuks otsuse teinud soetada endale formula set. Laud on mul Mistral F2004, uimeks Deboichet R12 ja sel nädalal sain Saksast kätte uue taglase Mega XR 9,9 2011 ning Select 520 100% masti. Poomiks oli vana alupoom X3, mille kiiruga komplekteerisin odavalt kokku koos outhauliga ja reguleeritavate 24...30 tolli trapetsi otstega, sest ei oska veel arvata, mis on mulle sobiv pikkus sellele taglasele. Viimased poomi outhauli ettevalmistused ja pakkimised sai tehtud reede õhtul ning plaan oli laupäeva hommikul 8 praamiga üle minna.
Kohale jõudes selgus, et puhub ja tuuleminimum on käes ning läks kõvaks sebimiseks. Panin oma taglase ja laua kokku kõik tundus ok olevat ning tahtmine oli suur juba sellega veepeale minna. Muuli tagant välja saades tõmbasin purje tuulde ja pumpasin veits, laks ja käis, kusjuures enamus sverdid ja formulad tiksusid, siga lahe tunne oli see. Stardiala oli suht muuli lähedal ja rada külgtuule slaalom kaks ringi kaheksat. Esimesse starti sõitsin enesekindlalt ja nats varem, et kindlalt joonele jõuda, sest maatuul oli hirmus pagiline ja paras loterii käimasaamiseks. Tegin hea stardi ja sain eesotsas kohe minema 2. märgis olin Saarmi järgi teine ja selgelt kiirem sirgel. Viimases märgis võtsin veel varvastel pumbates kõrgust, et võimalikult lähedalt poid võtta ning tema suhtes peatuulde jääda. Olingi märgis tal peal ja paremas positsioonis käimasaada. Plärts outhauli klamber sõitis taha ja puri laperdas otste vahel, mida pekki...! Seisin seal oma laperdava purjega ja ei saanud aru mis toimub, kõik panid mööda. Tõmbasin siis ühelt poolt ja teiselt poolt kõik otsad lõpuni pingu, sellega sain purje nats sirgemaks ja tiksusin kaldale remontima. Viskasin viimase järelejäänud viimase originaal kummilapi metsa ning kerisin Macguiverit klambritele alla, et napilt kruvid ulatuksid pingutama. Keerasin kinni nii, et vesi tuli vahelt välja. Otsad pingu ja jõudsin 3. starti, kus sain ka kohe ees otsas minema, mõned mööda sõidud ja Neeme järgi teine. Küll oli äge sõita glissis teiste tiksujate vahel puhangutes slaalomit. Nüüd ma tean, mida need formulistid BF tunnevad:) Gliss ruulib ja kamad sõidavad. Tuul oli jube puhanguline ja auklik, kus järgmised kaks sõitu tiksusin svertide taga vahe paladeks mõned glissis sirged.
Siis tehti supipaus ja kurtsin muret oma sita pumpamise võimekusest napis tuules, samas kui Kajakas ning Neeme rockisid, vihale ajas. Saarm pakkus müügiks ja proovimiseks oma Deboichet R19, mis on laiem ja pehmem minu R12 uimest.
Veepeal oli vahe kohe tuntavalt parem uim kandis jala all pumpamisel ja gliss püsis kauem aukudes, ulme. Sõidust kolmandana üle finishi, see juba läheb oli esimene emotsioon peale selle uimega sõitmist. On ikka uimedel vahe, superluks ja oli kindel plaan see Raivolt ära osta. Tuul aga juras ja järgmistes startides mul ei õnnestunud enne sverte minema saada ning kulgesin seal puntrate vahel segatud tuules ja trimm tundus jälle paigast ära olevat. Ja mida värki, jälle üks klamber kohe teibipealt maha libisemas. Venitasin hinge kinni hoides sõidu lõpuni ning stardialas surusin klambri teibile tagasi ja sidusin otsad klambri taha piduriks kolmese kalamehe sõlmega kinni. Kaldale poleks mõtet enam minna olnud, sest viimane sõit oli veel jäänud. Viimase stardi tegin suht niru, kuid pumpasin ennast alla käima ja sain kohe svertide vahelt ilusti üles tagasi, teisele ringile minnes nägin ees veel ainult Hardcore ja Neemet omavahel pusimas. Hoidsin neil pingsalt silmas ja otsisin oma puhast tuult, viimases märgis tõmbasin kohe kõvasti kõrgust, et kompenseerida niru tuult ja võtsin kõrgelt märki. Sain kohe puhtas tuules glissi ja kõrgust tuli mõnuga. Eespool Kajakas tõmbas alla ja jäi svertide varjus seisma 300 m enne finishit ning Neeme kulges minust nats allpool poolglissis svertide vahel. Ma olin mõnusalt kõrgel puhtas tuules, täis glissis. Super kaif tunne, teised tiksuvad ja sina paned täie pasaga finishi poole. Kajakas jäi maha ja Neeme tiksus napilt finishijoone ees, panin temaga kõrvuti üle joone ja olin alla tulles nagu püssikuul tast möödas. Lasin võidulaulu lahti ja panin merele veel auringile, sigalahe. Emotsioon oli laes, poseerisin veel merel Henryle kaatris. Siis tegin kontrollkäigu finishikaatri juurde, et saada kinnitust oma triumfile viimases sõidus. Aga mis sa ütled, pool lauapikkust oli Neeme siiski eespool olnud joonel. Vahet enam polnud, joovastus põues panin kaldale ja üldkokkuvõttes mingit kohta ei lootnud, kuid õnnestunud sõidud pakkusid seda, mille järgi olin siia saarele tulnud, formula on lahe!
Esimese päeva tulemusi vaadates selguski, et üldarvestuses võrdsete punktidega Karl Kase järgi 9. ning seeniorite arvestuses ÜHE PUNNIGA taga Tõnis Kase järel neljas. Jama. Spordimehe hing jäi rahutuks ja lootus, et ehk homme ikka saab veel startida ning võimaluse oma kohta parandada. Üks punkt, see on üks koht suvas sõidus ette poole. Meenusid momendid, kus liiga lõdvalt andsin tagaotsas finisheid tiksudes kohti sverdimeestele ära. Tuleb võidelda kõikides sõitudes iga koha pärast, see on sport.


Õhtul grill ja möla, kus selgus, et kui ma veel Zuppingu uime alla saan, siis enam ei taha seda R19 ka näha ja 100 euri oleks kindlalt maha visatud raha. Ega muidu Raivo seda ei müü, loogiline ja sai otsus tehtud, et enne proovin ka siis seda Zetti, mille hinnad hakkavad kasutatuna 250 eurost ja Jaapanis maksab 500 eurot. Formulas on uim kõige tähtsam teema soorituse tegemiseks, sest rada on pikk ja kui kaotad kõrguses, siis see tähendab lisa paute, mis omakorda maksab positsioone jne ja jne. Formula on minu uus hobi ja sihik. Slalliga olen juba mingi taseme stabiilsuse saavutanud ja teadjad mehed arvavad, et formulaga lihvid selle briljandi veel läikima ka. Starditehnikad ja glissivõimekus paraneb ning slalli 8 m2 purjed tunduvad taskurättidena poomi vahel. Sellised mõtted rummi ja koola kõrval olid muusika minu kõrvadele. Seda ma ju tahangi, paremaid stardiajastusi ja min tuulega kindlamaid glissiasendeid. Kõik on uus ja huvitav. Palju on kinni ka kamades, mis on siga kallid. Täna olin hädas ka liiga pehme X3 alupoomiga, mis pumpamisel võttis oma läbipaindega poole minu vibutamisest endale ning amortiseeris selle suure töö ära. Nagu oleks ühe käega pumbanud, tuleb ikka jäik carbonpoom hankida. Turul parim mulle sobiv poom praegu NP X9 225...275 2010 mudel, mille letikas 1300 euri ja järelturul alates 750 eurist. Valus, aga midagi tuleb hankida, et oleks lihtsam konkurentsis olla. Asjad:)
Õhtu kujunes vahvaks, veel hiline segasaun ja ujumine öises jões ning siis plära ajamine Nasva sadama Hosteli sauna eesruumis. Õhtul sisse imetud 0,5L Monsteri jook koos vägijookidega ja pikk spordipäev ei lasknud kohe hostelivoodis uinuda, mootor töötas täis pööretel terve öö hommikuni välja. Uni jäi lünklikuks ja hommikul ei tundnud ennast eriti värskena.
Kuna hostelis hommikusööki seekord ei pakutud, siis tegin oma priimusel kiirpudru ja võikudega päeva esimese söögi, kohvi siiski kauplesime hosteli tüdrukult, kes rõõmuga selle soovi ka täitis. Maitses hea. Enese tunne oli kohe parem.
Võistlusalasse ilmusid järgimööda eilsed sõdurid, kes täitsa värske, kes täitsa vare, aga tänaseks oli lootus enamusel vist sama. Et täna ei peaks enam veepeale minema ja tuuleprognoos peab ning starte ei anta. Mõned aktivistid käisid ka merel testimas. Raino ja Henry käisid ka ikka vaheldumisi kaatriga merel kontrollmõõtmistel ning otsustasid lõpuks kella 12:00 ajal enam starte pühapäeval mitte anda. Seega kõik laupäevased kohad jäid paika ja autasustamine tehti aegsasti ka kohe ära. Olin ise küll valmis ka minekuks, kuid uudis oli pika passimise peale siiski rahuldav ka mulle. Koju sõit.
Võistluspäevaga võib rahule jääda, sest kogemusi tuli nii minimum tuulega surfamiseks kui ka formula varustuse testimistega veepeal ja mõtteid enda arenguks edaspidiseks.
Surf on lahe.

Aegna Maraton 2011

Massiüritused tõmbavad nagu magnet ja mina ei saanud ka kõrvale jääda, sest lubas ka väikse hilinemisega tuult. Stardiks ettevalmistades oli selge, et tuult esialgu ei ole ja tuleb pikk tiksumine Aegnani. Nats juba kogenud tiksujana tegin väikese plaani ja üritasin kujutleda võisluskäiku edasi tagasi koos märkide võtmisega, kus on parem ja kus on vasak. Laua valik oli mu uus/kellegi vana formula laud Mistral F2004 164L, sest sellel on parim ujuvus mu laua valikutest. Pole sellega ennem veepeal käinud, aga lootus oli, et sellega saab ka vaikse tuulega paremini glissi kui slallikaga ning saab selle laua omadusi ka lõpuks veepeal testida. Purjeks hetke suurim taglas Mega XS 7,9. Stardis oli lähes 100 purilaudurit ja kõigil elevil näod peas ootusärevusest. See on SEE surf ja surfipidu, äge. Sättisin ennast tuttavate nägude vahele joonele ja kõlas stardipasun. Võtsin vana maratonimehena jälle stardisaginat rahulikult ja ei trüginud kellegagi taglaseid ristates parima kaldastardi koha pärast, jälle viimaste hulgas, mis siis. Tuul tegi väikseid puhanguid ja osavamad formulistid tegid glissis lõike, lootust andvad pildid. Kuulimunale lähenedes oli selge, et kui tuult rohkem ei tule, minul mingit glissi lootust ei ole ja tiksumine allatuult on veel ok, kuid mis saab tagasitulekul, see tegi veits rahutuks. Vastutuult ilma tuuleta Aegna alt tagasi tiksudes Pirtale kulub a´la nädal:) Esimesed panid kõik Kuulimuna märgist edasi, aga meie lõpupundist keerasid enamus tagasi ja tegid otsuse lühikese kasuks. Pekki, see oli frustreeriv seis, plaan oli ju Aegnani tiksuda ja loota tuule tõusule. Võtsin südame kõvaks ja panin edasi tagant poolt kolmandana ja minu tiksumis kiirus oli üks nirumaid selle formula ja selleks liiga väikese taglasega. Tõmbasin tiksumiseks poomi veits allapoole, et aasades mugavam/madalam oleks kõõluda. Formulad eespool jälle glissasid ja puhangud andsid lootust, et prognoos peab ja tuul ikka tuleb. Optimist. Vahepealsete puhangutega sain ka korraks poolglissi, mis tegi tuju paremaks. Kaks tundi ja 14 min Aegna märk sirgelt ilma ühegi paudi ega halsita võetud. Tegin märgis paudi ja tiksusin Aegna randapidi üles plaaniga nii kõrgele kui saab mere poole, kus ehk trehvab varem tuult. Kivid paistsid kaugel ja pressisin ülesse kuni kolaki ühe suure kivi otsa oma 70 cm mõõgaga kinni, pekki küll, milline Soomest triivinud graniitsaar oli see kivi. Hüppsin laualt maha kivile, et jälle liikuma saada, oli liiga uljalt pannud ja uime sügavust ei arvestanud, formula:) Ronisin sealt maha ja tagasi sama teed teisel halsil, et enam kive ei kohtaks. Pressisin kõrgust, kuid triiv ja niru tuul ei lubanud rohkemat kui 50 m märgist kõrgemat triipu. Vot siis lõi reaalsus häirekella ja alles taipasin, et kui pooletunniga saan 50 m Pirita poole tagasi, siis 12 km teeb tagasitee ajakuluks umbes tunniga sada meetrit, st. 120 tundi tiksumist. Ei, see ei ole see, mida ma teha tahaksin ja üritasin leida mingit paremat asendit krüssamiseks ning otsisin merelt tuulemärke. Mida polnud oli minule sobiv tuul, samas formula eliit tuli glissis mulle Püünsi all juba vastu. Suurem puri, nii 11 m2 oleks olnud abiks ka mul üritada selle tuulega glissi saada. Tegin ka kohe varuplaani Püünsi randuda ja sealt kellegi küüdiga Pirtale oma auto järgi, sest tiksudes samal päeval tagasi saada ilma tuuleta on ebarealne.
Olin juba neli tundi veepeal olnud ja randusin nats Püünsist linnapool karidel, kus istusin kivil ja arutlesin endamisi, kust oleks parim koht randuda, et väiksemate uime kahjudega kaldale jõuda. Merelt tuli väike puhang ja laine lõi juba mu kivilt alla. Tuul oli tõusnud, viimased formulad glissasid ja ka teised laudurid tegid glissikatsetusi. Soo-soh! Oli esimene mõte ja otsustasin ka ühe triibu teha, et kas õnnestub glissi saada. Pump-pump-pump ja käis! Jalad aasa ning Tallinna lahele täpiks, kus oli tuult juba piisavalt ka mulle. Kõrgust sai võtta mängeldes, ohhoo! Koju sõit mööda vett, juhhuuu! Esimese paudi viskasin hirm kaugel kaldast ja vees poomi kõrgemale tõstsin, mõtlesin, et kui nüüd tuul vingerpussi mängib, siis tuleb pikk tiksumine tagasi kaldale. Tuul oli veel auklik, kuid võimu oli ja pumpasin jälle ennast käima. Panin nii pikalt kallast mööda kaldale lähemale kui julgesin, et mitte jälle kivi kohata, tegin paudi suht kaugel kividest. Tuul oli silmnähtavalt edelasse keeranud ja tagasiotsaga olin juba poole kuulimuna tee peal. Tuul muudkui keris hoogu juurde ja mul tuju 500 peal, tuulega surf on lahe. Tuul läks juba valusaks selle formulaga lainetes, kui püüdsin jalga aasas veits sättida, käis kraks ja esimene aas tilbendas ühe kruvi otsas. Mida pekki, aas lahti ja pidin peaaegu maoli panema selle akrobaatikaga, nibin-nabin jäin püsti. Kogusin jälle hoogu ja lootsin, et kannatan ka ainult tagumisega glissis hoida, viimaseid otsi tegin juba jeebuseid, sest kõrgust tuli mõnuga. Ainult seda parema halsi jeebust ilma esiaasata oli suht raske teha:) Teepeal tuli sverdiga tiksujaid selg ees trobikonnas vastu ja mina glissasin, olin viimane glissaja seal veepeal kuni kuulimunani. Nägin Pirita pool Erusurfi kutte oma edevates neoonsärkides poolglissis kulgemas. Mina panin täie pasaga neist mööda nii kaldasse kui sain Pirital ja panin jalad maha, liivarand:) Keerasin suuna muuli otsa ja arutlesin mitme otsaga väravatesse saan, tegin plaani ühe paudiga ja sõitsin linnapoole nii kõrgele, et üle tagumise õla vabalt surfirand paistis, paut. Olin mugavalt kõrgust võtnud ja suht vabalt sõitsin mööda muuliäärt kaldasse, finish! Aeg 4:39, st. 40 min Püünsist Pirtale, pole paha, võrreldes esialgse kalkulatsiooniga 120 tundi tiksudes, lausa kosmos. Formula on päris huvitav teema. Tuju oli super kui kaldale jalutasin ja seal olid paljud rõõmsate aga ka kurnatud nägudega ning osad ka pettunud järjekordsest pikast tiksumisest. Kaldal oli veits segane see finishi fikseerimine, kus selgus, et muulil olev kutt vahtis peale 15:00 niisama ja kõige väsinumad võistlejad pidid ise muretsema oma lõpukellaaja fikseerimise eest kusagil baasi tagumises nurgas oleva protokollijalaua juures ning ennast ise lõpuprotokolli kirja panema. Õnneks ma mingi väsinud ka ei olnud, et seda väikest asja tegemata jätta. Peep tormas suht värske näoga vastu ja selgus, et ta oli vahepeal Püünsis all tiksudes endale uimega poolikuid kive üritanud teha igavusest, aga kivid osutusid kõvemaks kui Selecti uim ja hammustasid tal uime alt ära, mis peale ta tegi samasuguse plaan B realiseerimise, nagu minulgi plaanis oli ja tuli autoga hoopis Pirtale tagasi. Sealt ka värskus. Formulistid olid enamasti rahul ja svertijad ei olnud, sest oli ebaaus kui teised glissavad:) Selline mõte kuuldus sverdifannide hulgas.
Ise olin oma päevaga rahul ja formulaga kursi sõit pakkus huvitava elamuse, just kõrguse võimekusega. Puudu jäi konkurentsis püsimisest suurem formula taglas, mis oleks seda rasket lauda jaksanud ka väiksemates puhangutes ja tuules veest välja tõsta ning glissis hoida. 7,9 oli selgelt vähe selle 160 L laua jaoks. Aga teema on minu jaoks jätkuvalt huvitav. Vaja on head, kerget, suurt a´la 11 m2 taglast.
Võrreldes eelmise aastase 4 tunnise tiksumisega oli selge vahe sel aastal, kus tuul hoidis koguaeg sind elevil ja mis andis ka lõpuspurdiks 40 min glissis preemia, peale nelja tunnist tiksumist. Ja see samas suurus järgus tiksumine ununes peale seda normaalset sõitu nagu nõia väel ja väsinud jäsemed said nagu puhkust glissis sõidul. See ongi see vahe, kus gliss on see, mis mind veepeale tõmbab ja hinge laulma paneb! Surf on lahe.

Rohuküla lõunakas

Peep ajas küll Pärnusse, kus oli järjekordne Pärnu Slall Speedi formaadis ja millel osalemine eeldas Garmini GT31 olemasolu. Seda mul pole ja tegin hommikul valiku suurima tuulega spoti kasuks, et lihtsalt mõnuga triibutada. Viimasest korrast paar nädalt kuival oldud ja isu pingevabalt heas tuules sõita suur. Ajastus oli täpne, sest kogu hommiku poole oli vaikne ja täpselt minu saabumisega hakkas puhuma. Panin alustuseks 7.9 ja pika uime 41, triibutasin sellega täis poweris ja kiirus oli super. Lahe. Kaldal supi ajaks tuli ka Vello kohale ja vana konkurendina esitas väljakutse võsaslalli teha. Ma proovisin talle seletada, et me tasemed on tänaseks nii erinevad ja tuleb kaunis igav triibutamine, kuid ta ei uskunud. Pani oma parimad slalli kamad kokku ja vee peal sai ka kohe kinnitust minu julge väide. Me kiirused on juba nii erinevad, et ta jäi 500 m selgelt 100 m maha ja isegi kui ta 1 km kaldast tegi minuga samal ajal jibe, st. umbes 200...300 m kaldale ligemal, siis kalda all olin jälle mina ees. Ta tunnistas, et kiirused on ikka teised ja võsaslalli enam minuga ei sõida kui ma gaasi põhja panen. Mul oli see päev ka enese tunne super ja leidsin hea jäiga asendi, millega endalegi üllatuseks suutsin hoida pidevat suurt kiirust isegi lainetes. Kõik setid olid paigas ja uim pidas ideaalselt. Olen avastanud endale vastu lainet kursil kiirussõidu tehnika, kus täis kiirusel vastu suuri laineid sõites lasen suti lainega alla kaasa ja siis keeran veits lainesse ja kükitan sellest üle järgmisse vahesse, samas kiirust kaotamata ning jääb ära see trampliinile sõidu tunne. Purje asend ei muutu ja tuul veab täiega ka lainest alla, põhimõtteliselt kui julgeks siis iga lainega kiirus aina kasvab kui sedasi purje täis võimsusel jäigalt hoida, kuni ilusa õhulennuni kus enam ei jõua lauda vees hoida tagasi kükist sirutades. Siin mängib rolli jalgade töö, jalalihas.
Tuult muudkui tõstis ja vahetasin 6,3 ja lühema uime, millega kihutasin kogu ülejäänud päeva. Väike set on mõnus kerge ja super käepärane, oleks vaid võistlustel sellele tuult, küll siis rokiks.
Kohal oli kogu Haapsalu windsurfi kaader, mõned lohed ja üks endine, Raivo, kes pusib ikka oma falconiga freeride purjedega ja cammidega Warp2009 kogub kodus tolmu. See samm tuleb ära teha cammidele ja kiirused võtavad uued dimensioonid.
Lahe surfi ja rannapäev kogu perele.

SUP Paunkülas

Väike vahepala windglideri ja pikendatud süstaaeruga tasakaalu trenn Paunküla peal. Päris lahe, uudistajaid ja imestajaid oli, eriti lastele meeldis see vaade kui mingi suva vend tuli viskas mingi rondi vette ja aerutas veehoidla peal nagu Jessuke. Lahe. Ilus oli vaadata ka oma naist sellega veepeal liuglemas, ilus. Päike siras ja vesi on supp, lastele oli ka kalda ääres vahva mänguasi vees ja käis kõva aerutamine.
SUP on suvel lahe, peaks veits kergema prototüübi meisterdama või hankima.

Pirita slall

Superluks, 2 tundi kiirust, rodeot ja mõõduvõtmist Pirita slalliseltskonnaga. Puri 7,9 ja laud 104, uim RS41, kardaan tsentrist 4 cm ees oli kõige parem minek ja tunnetus sellises tsopis. Erno ja Gunnar olid väga kiired, pikkadel otstel oli kiiruste vahe selgelt näha, Niine ei paistnud seekord millegagi silma, ju oli halb päev, sest muidu on ta väga kiire. Selle võib ka vist niru tuule süüks ajada, tema oma kaaluga on alati hädas nirus tuules peale märki minema saamisega ja siis ta tiksub ning on kõigi peale kuri, kes temast ülevalt mööda udivad. Eestikatel ta saatis mulle türisid ja paideid, kui ma teda ühes märgis ülevalt katsin ja vähendasin sellega tema arvates tema paremaid võimalusi glissi saamise ponnistusi.
Kasulikud veetunnid tulid, mälufailid kogunesid. Lahe.

Triibutamine Pirital

Peebuga paar tundi pikki sirgeid otsi kirdega Miiduranna alla ja tagasi pirtale. Tuul oli selline pehmeke ja mingit head tunnetust või asendeid ei saanudki valida. Enamus ajast tuli leida käik, mis hoidis glissis ja jeebuseid tuli teha tuule triibus, kus tugevam tuul. Suve kohta normaalne kihutamine. Peebuga kiirused samased, kord mina kiirem, siis jälle tema nats kiirem. Veetunnid tulid, superluks.

Salmistu sadam

Ida tuul ja Salmistu on mulle kõige lähem koht sellise suunaga. Kohale jõudsin kell 15:30 ja tuul puhus 6...8 m/s. Mulle tundus, et normaalne ja isegi jänes oli ühtlaselt peal. Rigasin 7,8 ja Falcon 104, uim RS41 Select. Esimene triip kohe glissis minema ja täiega lahepeale. Tundus, et tuul hakkab vaikima ja hoidsin kalda lähedale ning triibutasin seal edasi tagasi glissis. Ülejäänud kõik tiksusid ja kobisid kaldale. Mõne aja pärast tuul kosus ja ma julgesin pikemaid otsi teha, kuni tagumise saare alla välja, kus avamerel oli nagu tuul pehmem ja glissis hoidmiseks pidi punnitama ja nati ka allatuult laskma. Otsustasin tagasi pöörata ja oligi mul ka aeg esimest korda tiksuda. Eriti tark otsus sellise tuulega täpiks sõita oli esimene mõte peale seda kui oli selge, et glissiks tuult napib ja tagasi ots tuleb vist pikk ja nüri tiksumine. Kalda pool saarte vahel paistis ikka jänes peal olevat ja tuult piisavalt, see on see termotuul. Merel ei puhu aga saarte vahel ja kalda all tekib sooja/külma võimendus. Tiksusin nats tagasi umbes 5 min ja esimese saare nuka tagant sain puhanguga jälle minema, nägu oli jälle naerul. Tuul tundus ikkagi pehmem ja kobisin kaldale, kus otsustasin proovida oma vana Daytona 8,3 masti tõmmata. Kaldal oli uudistajaid, et mis formulaga sa sõidad ja üllatus oli suur kui nägid, et mul kõige väiksem laud ja sama suurus järgu puri. Ulme. Panin siis 8,3-ga jälle glissis minema ja tiirutasin paar triipu, kuni sai isu täis selle niru glissiga punnitamisest. Kaldal trehvasin Hangloose Ivarit, kes arvas et jama tuul ja otsustas edasi Lohusalu poole põrutada. Mul oli aga tänaseks isu täis ja ajasin uute sõpradega kaldal slalli juttu ja õhutasin uusi nägusid võislustele osalema. Paljud pelgavad tulemist oma nigelate oskuste pärast. Eks ta ole fan ja sport on enamusel inimestel täiesti eri asjad, aga mina ja veel 100 surfarit Eestis arvab, et seda kokku pannes saab veel suurema fan´i. Olen veel ikka selles elevuses, et purjelaual võidukihutamine on super lahe. Üksi triibutamine on juba mage, ainult kui uusi kohti avastada ja Põhja ranniku saarte vahel näiteks matkata, aga sedagi on kampas lahedam ette võtta.
Ilm oli super ja trehvasin palju uusi nägusid, keda polnud kordagi näinud. Lahe päev!

Paunküla mu arm

Jaanipäev oli plaanis koduküla jaanitule ümber tantsu lüües ära teha, seega ei saanud mereäärde pikka plaani teha, kui tuul alles õhtul puhuma pidi hakkama. Mõtlesin, et saab ka sellise edela suunaga Paunküla peal oma tunnid kirja. Esimese käiguga kella 16:00 ajal sain oodata pool tundi, kui tuul õiget hoogu kogus ja siis tegin alustuseks 7,9 ühe triibu, tsaib ja plärts esimene jala-aas lahti. Jäin napilt püsti ning udisin kaldale, kruvi pooleks. Sobrasin oma surfikoti kruvidetaskud läbi aga aasakruvisid ei leidnud. Kama kokku ja koju tagasi, kodus mul olid vanad aasad koos kruvidega ühelt Mistralilt.
Teise ringiga tulid ka kodused kaasa, sest vihma ei sadanud enam ja oli soojemaks läinud. Tuul puhus ikka mehiselt, ainult et edelaga on seal värava kalda all tuulekott ja peab kama kakssada meetrit kaldat pidi ülestuult tassima või veepeal võimlema olematu tuulega tuuletsooni, kus puhus 10..15m/s. Mulle meeldib ikka veepeal ujuda ja võimelda, aga tuule käes sai kogu vaev tasutud. Puri 6,3 ja kaks tundi vilet ja vaeva vaheldumisi, tüüpiline edelaga Paunküla, korra puhub üle veehoidla, siis satud kusagile tuule auku järve vastaskaldal ja tiksud 10 min tagasi tuuletsooni. Edelaga saab kogu 4 km pikkust Paunküla sirgelt triikida edasi ja tagasi. Laine selline pehme ja madal, kihutamiseks superluks. Hoolega peab arvestama tuuletsoone, et mitte hooga sõita liiga ligi kõrkjapuhmadele, saartele ja kallastele, sest peale jeebust avastad siis juba ennast täielikust tuule vaikusest ja/või võimled tuulekeeristes, mis puhuvad ka ülevat alla 10 m/s. Parim lahendus on triibutada keset suuremat lagedat ja jeebused teha tugevates virvendavates tuuletriipudes.

Õhtupoole ilmus kaldale ka üks perekond Albust, kus kaks perepoega 16 ja 19, kes olid endale avastanud vahva hobi, windsurfingu. Neil oli kahepeale üks komplekt ja käisid vaheldumisi veepeal oskusi proovimas, laud Fanatic Viper ja puri 6,5 Gaasta Pilot. Noorim 6 aastane mängis meie poistega veeääres autodega ja emad said juttu ajada. Isa oli neil ka selline muhe rahulik sell, kes tundis rõõmu poiste hobi üle.
Neid vaadates tuli oma surfitee algus meelde ja üritasin neile ka nats jagada oma kogemusi purje rigamisel ja veepeal laual asenditega, aga taipasin mingil hetkel, et tahan kohe kogu oma jutu ühte jutti kuni viimase Pärnu võistluseni edasi anda. Step by step. Loodan, et nad said minult ikka seda mida nemad vajasid, mitte vastupidi, et ainult mina sain oma elevuse windsurfist kellegile anda, mis minul välja tahtis tulla. See kipub algajatel surfiõpetajatel, nagu mina olen, ikka juhtuma. Lahe on näha uusi huvilisi, kes janunevad purjelaual tuult püüdma. Tragid poisid olid ja kindlasti saavad nad oma glissid varsti kätte. Tahtmist oli neil kõvasti. Tuult neile!
Vahva õhtu Paunküla ääres. Õhtul veel tule ääres tantsu/tralli ja igikestvat möla külameestega elust ja naistest jaaniõlle kõrvale. Elu on lill!

Püünsi laguun

Kui tuul puhub ja kutsutakse veepeale seltsiks, siis ei saa ju minemata jätta. Tuul puhus 10+m/s ja Püünsis on lahe slallida, seal on Rolle ja Madise orgunnitud slallipoid kogu suve sees. Võtsin kaasa oma uue veivipurje Torro 5,0, mida oli juba hirmus tahtmine olnud tellimuse kätte saamisest saadik kõvemas tuules proovida. Rigasingi alustuseks 5,0 ja Falconi, uim 34 costom. Naljakas on jälle pisikeste veivi purjedega tuult püüda, kuidagi ulme kerge ja olematu veopunktiga tunduvad võrreldes slallikatega. Aga kui harjud sellega, siis on lust veestardi ajal ühekäega lõdvalt seda tuules hoida ja kergelt peakohal suunata. Muidugi kiirus on olematu ja mingit madala kolmnurgaga slalliasendit võtta ei saa, sest puri ei kanna sind ja töötab ainult püstises asendis ning ootab millal teed lainelt cutbacki või mõne chophopi koos vulcaniga. Peale paari proovitriipu käisin kaldal ja panin kokku slalli seti 6,3 ja uimeks 39 peenike. Milline kaif kiirusest ja glissis jeebustest. Tiirutasime seal siledal rajal mõnda aega, kuni siis Peep pani väikese katapuldi ja kobis kaldale. Hiljem selgus, et kõva pauk oli olnud, puri lõhki ja õlg kange.
Tõmbasin paar triipu ka Aegna alla ja seal kalda all siledal veel täis glissis jeebus ning tagasi. Tagasi otsal kuni lootsi poideni suured ja siledad lained, millede peal ja vahel on lust kihutada, laisa veivi sõitmise tunde saab kätte. Väiksed cutbackid ja alla lainet liuglemised, äge. Lootsist alates hirmus rodeo, lained risti-rästi ja põrutavad hirmsasti jalgu. Olen avastanud asendi, millega vajun nagu veits küljele ja ripun kõvasti poomil, et jalad suht horisontaalis ja vetruvad üles-alla koos ahtriga, siis ei põruta jalgu ja isegi kiirus tundub tõusvat sellises asendis chopis kui hoiad seda asendit ning jäigalt laua veepeal horisontaalis ja sõidaks nagu lennates pehmelt ainult uime peal. Jama on siis kui uim otsustab spinni visata, siis on tagajalg alt ära ja tagumik täiskiirusel laines kinni, äkkpidur ja maksahaak pee kaudu. Valus. Uued Selecti uimed kannatavad päris hästi sellist valu.
Tegin kaasa ka paar otsa Püünsi võsaslalli pundiga, nagu Virgo, Madis, Rolle ja Ray, kes tegid seal tagumiste poide vahel väikest võidukihutamist. Alguses tundusid nad päris kiired, aga kui ma oma gaasi põhja vajutasin siis olin selgelt kiirem ja libisesin vaikselt neil ka eest ära. Mul need uued GUNi kamad ikka sõidavad uskumatult kiiresti. Ei tahtnud oma spetskamadega neilt rohkem võtta nende väikseid võidurõõme seal ja kobisin ise ka kaldale ära. Kaks tundi veepeal on hea küll lõbu pärast surfamiseks. Nägin maha tulles veel ka Hardcore just veepeale minemas, tuult jagus veel tallegi. Lahe tuuline õhtupoolik, surf on lahe.

Pärnu Slall II etapp Kullipesa

Prognoosid olid väga nirud, aga tegime plaani ka aftersurfiks Pärnusse, seega kindel plaan ja boonuseks oleks ka veits tuulega võistelda. Minu kindel eelistus tuuleprognooside lugemiseks on Windfinder, mis lubas ikka nats tuult ka hommikuks. Kõne Jürkale hommikul andis ka lootust päikese võimendusse ja kindlat tuult.
Jõudsin enne 11:00 kohale ja vaade oli erutav, tuul puhub ning surfarid sebivad juba rannal ja veepeal. See on see "sipelgad kõhus" tunne ja kaif kui seda pilti jälle näed, eriti kui kahtluse uss on kogu hommiku närinud ning vaikselt oled ka leppinud võimaliku tüngaga. Aga ei, tuul oli ühtlane ja "jäneseid" lippas paksult merel.
Panin oma Mega 7,9 ja 104L Falconi kokku, uimeks esialgu 39 peenikese Selecti, kuid see oli pehmes tuules hell ja vahetasin kiiresti peale testi triipu RS41 vastu, mis oli kindlasti hea otsus kogu päevaks.
Rada pandi jälle selliselt, et stardilippe ei näinud hästi keegi ja kiire tempoga starte andes, jäi nii mõnigi kord protseduuri algul märkamata ja siis sabistasid viimase minuti peal alles kella käima. See vussis ka mu starditaktikaid, millest tulid mõned maha magamised, kuna enam ei jõudnud tuule kõikumist jälgida jne. Veel hakkab lõpuks koitma ka see harrastajate stardilaine iseloom, nigu tuul on pehme, nii kõik pressivad sinna ülemisse märki hunnikusse kokku ja seal on täielik loterii, mis sinuga võib juhtuda. Saad minema või ei saa, sõidab keegi sulle julmalt ette/sisse või ei, katab su keegi täiega kinni või ei jne. Tuleks julgemalt proovida seljuhul seda Martini taktikat alt täie hooga ja siis kiirusega puhtas tuules kõrgust vaikselt võtta ja kindlalt stardiliinile oma kella sõita. Mul õnnestus paar korda lihtsalt olude sunnil, et panin alla ja sealt puhtas tuules õnnestus kõva punnimisega krüssates eesotsas märki jõuda, st. et töötab ja kui teadlikult seda teha, siis oleks krüssunurk ka juba stardiliinilt alates kõrgem, mis teeb selle ka veits valutumaks.
Üldiselt oli see parim võistlus sel aastal tuule poolest ja see lubas ka minul paar väga head sõitu teha ning enamus pekki läinud stardid puhta ja tugeva sõiduga parandada esiotsa kohtadeks. Lahe oli märkides ja lõpusirgel oma tahtmisega kohti krahmata. Lõpuks tuli ka ikkagi väsimus peale, mis tõttu hakkasin jeebustes eksima ja paar korda sai ka oma väga hea start ujudes maha mängitud. Eriti olen pannud tähele, et see hakkab juhtuma peale võistlussõitude pausi, kus jahtud maha ja enam ei saa nagu käima ennast. Peab hakkama vist pauside lõpus endale tõsist soojendust tegema võimlemise ja venitustega, et jahtunud kere jälle kuumaks ajada. Starost ne radost!
Kuni pausini pusisin esikolmiku konkurentsis veel, kuid siis libisesid Roland ja Pärnu Tomm vaikselt paremate sõitudega eest ära. Ega väga suuri vahesid lõpuks ei jäänudki, tase on suht ühtlane ja hea tulemuse teeb see, kes sõidud lõpuni jaksab pingutada. Tuleb hakata jälle jõu- ja võhmatrenni tegema, et pika võistluspäeva jaksaks lõpuni kesta. See on sport ja lõbu käsikäes. Lõbu on heas toonuses võrdsena teistega võidu kihutada ja spordiks läheb siis kui enam ei jaksa, aga ikka kutsutakse jälle starti ning paned hambad ristis, endal jalad/käed pehmed ja pilt virvendab ees. Kui kõik läbi saab, siis on selline vastik õnne joovastus, tehtud. Mina jaksasin. See on see minu de´javu, iga kord peale krossi võistlusi, jalgratta- ja suusamaratone, pingelangu joovastus, nagu narkomaanile uus laks veeni. Peale Pärnu kümmet starti/finishit ja 4 tundi veepeal, oli see tunne. Veits rahulolu 5. koha üle ja veits pettumust ebaõnnestunud lõpuga kaotatud poodjumi lootuse üle.
Hea oli jälle veepeal võidu kihutada hetke Eesti parimate harrastajatega sellises tuules. Hea võistlus ja hea seltskond. Surf on lahe.
Õhtul Peebu ja naistega aftersurf Petersoni puhvetis ja Pärnu ööelu. Pärnu ruulib!

EMV Slaalomi I etapp, Pirita

Kogu eelneva nädala olid tuule prognoosid kaunis pessimistlikud ja panid kahtluse alla võimaliku nädalavahetuse võistluse. Aga tegelikuses toimisid termotuule võimendused iga päev Tallinna lahel ja seega oli ka ikkagi lootust, et kordub viimaste päevade Pirita rutiin ja kell 13:00 keeratakse jälle võimendi peale. Uskumatu, aga nii see just toimus ka laupäeval ja kella üheks oli kirde-ida tuul kogunud tuurid ülesse, vahemikus 7...10 m/s ning „porgand“ läks alla:)
Meie Aloha tiim oli kogu koosseisuga kohal Peep EST302 ja mina EST111 ning valmis Eesti hetke tugevamate purjelaua slaalomistidega mõõtu võtma. Enamus eliidist oli kohal, puudusid vaid Kaasik, Kaar ja Ahun ning osales ka terve hulk tugevaid harrastajaid üle Eesti.
Rada M kujuline alla tuule rada. Tuul oli hirmus pagiline ja kuni stardiliinini oli ala, kus eriti pagitas ja vaikis kaootiliselt ning tegi stardi ajastamise suht keeruliseks ja nats ka loteriiks. Stardiliin oli aga jube hästi pandud ja kui juba joone ületasid, siis virutati sulle täiega, kogu tuulega, mis see päev hetkel saada oli, gaas põhjas. Ja ida tuultega on Pirital sile vesi, superluks võidukihutamiseks.
Tase on Eestis slallis ikka väga kõva ja iga väike eksimus jätab su kohe rivi lõppu, seda pidid tunnistama ka favoriidid, kelle eksimusest ja minu ainsast õnnestunud stardist koos eduriviga, õnnestus minul ka üks kord kvalifikatsioonist viiendana võitjate finaali pääseda. See oli magus ja finaalis võitlesin endale ühe kaheksanda koha välja tabelisse. See oli ka ainus eredam õnnestumine sellistes tingimustes ja sellise varustusega. Kahes võistluses sõitsin välja kaotajate finaali kolmanda koha ning peale pausi järele jäänud nirus tuules tehtud kahes sõidus ei olnud mul oma hetke suurima varustusega (laud 104L ja puri 7,9m2) mingit võimalust eduriviga sammu pidada ja sain juba vahepeal täiega ujudes ning tiksudes tutvuda ka kõigi viimase otsa meestega, kes mind juba lõdvalt võitsid oma suurte laudade ja purjedega. Kohad 28 ja 17, mis õnneks 5 võistlussõidu hulgast juba maha viskamisele läksid ja minu lõplikku kohta ei mõjutanud. Kokkuvõttes mina 14. ja Peep 22. Üldvõidu pani kindlalt taskusse maailma mees Martin Ervin EST 202, Toomas Möldri EST 44 ja John Kaju EST 24 ees. Olematu pühapäeva tuuleprognoosi peale tegi peakohtunik Vetik hea otsuse ja kuulutas sellega kogu etapp lõppenuks ning esimese päeva tulemustega kinnitas ka EMV I etapi tulemused. Nii palju kui mul aega oli Peebu sõite jälgida, nägin ta head kiirust võrreldes teistega sirgetel, aga halsi viskamised ikka rabedad, mis kajastuvad ka sõidu tulemustes. Midagi ei kingita, ega jäeta ripakile veepeal, kõik tuleb ise võtta. Minust sõitis ta aga mööda ka nagu seisvast postist viimases kahes sõidus, sama suurus järgus varustusega. Ulme. Kiirus super aga halsid:( Treenida-treenida-treenida.
Meie tiimi tulemused on väga head või rahuldavad, kuidas võtta. See, väga hea, tuleb võtta hinnang ookeanirahva Hawaiilaste elureeglitest, kus on lause küll rikkuse kohta „make more or DESIRE LESS“, aga selles kontekstis kõlab ka hea lohutusena. „Üle oma varju ei hüppa“, leiab ka Eesti vanasõna seast:).
Üldiselt oli võistlus korraldatud hästi ja sõidud tehti kõik ära, mis teha andis. Need, kes olid kohal said oma võitluse ja päeva kirja. Slaalom on lahe.

Rohuneeme 6...8 m/s

Täna oli plaan ise minna kusagile sõitma ja lasta Vaidol NP 7,2 proovida, tal väike huvi vahetada välja oma slallikama. Kaldal avanes ilus vaade meri valge ja purjed vehkisid merel glissata. Kuni ma kaldal rigasin ja Vaidot ootasin, hakkasid riburada pidi kõik järsku maha ronima ja tuul vaikis väheke. Osad tulid kaldale suuremaid vahetama, osadele aitas. Minul oli kindel plaan 6,3 minna, sest 7,9 on võistlusmasin ja funnimas tuleb käia väikeste asjadega. Vaidole 7,2 kokku ja ise 6,3. Ray kahtles, kas ma enam sellega sõita saan, sest tema juba tiksus 7,0 tagasi, aga mind see enam eriti ei kottinud, sest jänes lippas merel edasi ja see lubaks mu arust glissata küll. Tiksusin muuli tagant välja ja paar pumpi ning lendasin merele, puri töötas ilusti ja laud lendas lainetes. Äge. Tuult oli mulle veel 6,3 piisavalt, vahepeal olid küll augud tuules ja jeebused lõppesid seismisega ning pidi käima saamiseks jälle veits pumpama. Eks ta nats lahja oli selle seti jaoks aga ma vist nüüd ka juba sellise usuga mees:), milliseid mina senini kadestanud ja imetlenud olen, kes ka ilma tuuleta glissavad. Isegi lohed kukkusid juba alla ja triiviśid alla tuult randa.
Kas tõesti olen ainuke, kes glissab veel ja usub, et saab sõita küll. See mõte pani veepeal muigama, kui ma viimaste tiksuvate puuraidurite vahel slalli lasin. Seda, minu "uskumise" juttu juba sõber Raivo küll pilkab, aga see töötab. Enamus kobisid maha ja mina üksi triibutasin edasi, kuni sõitsin vaatama, mis sõber Vaido teeb. Talle meeldis mu puri, aga lahja tuul ei lasknud seda piisavalt mõnuga testida ja vajus lõpuks ka alla tuult ära. Mõned glissis triibud ta sai, aga oli ka hädas pumpamata glissi üritamisega nirus tuules. Oli ka aeg kaldale kobida, selline niru tuulega sõitmisega saab isu ruttu otsa. Veetunnid tulid ja nagu Erno ja Martin ühel race koolitusel ütlesid, et heaks saab ainult kõikide tuultega veepeal käies. Äkki ma nüüd saan ka kunagi paremaks. Lahe.

Bacardi Fun mõtteid

Tuule prognoos oli nädalavahetuseks väga niru ja ma panin vaimu valmis, et kui hommikul midagigi puhub, siis sõidan Pärnusse, kui ei puhu, teen plaanid B, olen koduselt. Hommik, ei puhu, plaan B.
Nüüd tagant järgi endamisi arutledes võib endale etteheiteid teha, tegelikult ju puhus ja ka minu võistlusklassi (-120L) sõitjad said viimastes sõitudes glisserivates oludes võistelda ja oma vahel kohti jagada. Oleks kindlasti olnud oma klassi esi kolmiku pretendent. Aga mina ei oska vist sedasi enam mõelda ja selliste surfivõistlustega oma sõdalast rahuldada. Eelmise aasta rõhuvad mälestused liiga värskelt hinges ja meelel. Ma teen nüüd plaane ainult selleks, kuidas võisteldes ikka esirivis sõita ja konkureerida kiirematega. See tähendaks ka ikkagi formula varustusega Bacardi Funil osalemise, mis annaks võimaluse seda fiilingut saada, mida minu hing surfivõistlustelt ihkab. Kas või kiiremate hulgas viimane, aga ikkagi kiiremate hulgas ja on mingigi võimalus, et satud päris esimeseks mõnes sõidus ja ületad finishi joone päris esimesena. See on see kaif, mida ma olen Papa slallides kogenud ja millest mina saan oma emotsioonidele joovastust või viha, aga see ongi see mis mind toidab ja elavana hoiab. See aga, et ainukesena osaledes oma klassi esikoht viimasena finishijoon ületades ära tiksuda, tundub pisikese moosivargusena ja ei mahu täna minu realsusesse, liiga lahja vist. Ja slallikaga formulate vastu sellistes tingimustes ei saa ja mingit kaifi võistlemisest pole. See oli ka see põhjus, miks mind ei olnud nädalavahetusel Pärnu Bacardi Funi võistluste joonel.
Kodused said vahva nädalavahetuse koos minuga ja mina nendega. Kvaliteetaeg. Elan.

Pirita ja kapist välja tulek

Täna oli valikus suuna poolest kas Püünsi või Pirita. Mind see Püünsi võsa spot eriti ei tõmba, eriti kui tahaks juba testida oma uusi võistluspurjesid realsete konkurentidega veepeal ja Pirita on see koht, kus Eesti purjelaua eliit treenib/veepeal käib, tingimusedki on hoopis teised kui Püünsi flat ja pudru-mudru.
Kohale jõudes selgus, et tuul oli just kogunud hoogu ja ootaski juba mind. Tuttavad näod naeratasid baasis vastu ja kui rigamiseks läks, siis oli uudistajaid minu uue Gunsailsi Mega Xs 7,9 ümber palju. Ei olegi Loft, ei olegi Gaastra, Pryde, ostsid purjed Gunsailsi Marguse käest, imelik sell? Kes imestas minu valiku üle, kes laitis, kelle jaoks oli see nagu maailma ime, et selline firma üldse võisluspurjesid teeb, aga Kivistik ütles hästi, puri nagu puri ikka, normaalne, uus puri, ole mees ja sõida teistel eest ära, küllap siis ongi hea puri. Jutud juttudeks, polnud mul tahtmist kaldal pikalt plära ajada Mikud olid juba veepeal ja nad on õiged mehed kellega mõõtu võtta.
Tõmbasin alt täpse mõõdu ja jätsi poomist min trimmi, et oleks purjel maksimaalne vedu, kuna kalda all oli tuult vähe ja tiksuda ei meeldi mulle meetritki. Uimeks 41 RS7. Veepeale läksime Matiga kõrvuti, temal tutikad 9-ne Vapor ja 125 Manta. Tegin oma tometusi ja panin siis glissates minema ning vaatasin, kus see Mik ka jäi, tiksub kalda all ja keeras tagasi. Karumaeisaa, panin edasi oma sõitu ja otsisin seltsilisi, kuid meri tühi. Võtsin siis Miiduranna all hoolega kõrgust, et jõemuulist ülevalt Topi lahte sõita ja avastasin ennast ühtäkki vajuvas vees kõõlumast. See on see koht, kus lained tulevad jõemuulilt tagasi ning tekitavad kohapeal õõtsuvaid suuri laineid, mis tasakesi imevad sind endasse ja kannavad vastu muuli karidele. Eri nõme koht, täpselt muuli otsas umbes 100 meetri ulatuses. Kui on niru tuul siis sealt läbi sõita on paras kepp. Tuli meelde üks aastate tagune tiksumine samas kohas, hirm oli siis ikka täiega naha vahel, olin veel puhta algaja ja tuul kukkus hoobilt ning triiv kandis betooni suunas. Seekord pumpasin ennast sealt lihtsalt jõuga läbi/välja ja tagasi tulin juba puhtas laines kõrgemalt, kus oli ka parem tuul. Tuult aina tõstis Tallinna lahe peal ja otsustasin kaldale tulla ja väiksema purje panna. Baasis käis kõva sebimine, ka Peep oli kohale jõudnud. Panin 7,9 kokku ja 6,3 ülesse, Pirital see kuradi liiv ronib igale poole, 7,9 puri oli peenikest liiva tolmu täis ja isegi mast oli liivane, kuigi ei pannud kusagile liiva hunnikusse oma taglast maha. Jama.
Nüüd oli juba meri rahvast täis, kes glissas, kes tiksus, aga minu 6,3 käis enamsti mõnusalt. Väga hea, võiks öelda isegi eeskujuliku min tuule sooritusega puri on see 6,3 puri, super. Enamus sõitsid seitsmeste ja kaheksastega, aga me Peebuga glissasime ka kuuestega, olid küll mõned tiksumise kohad sees, aga see ei rikkunud sõidumõnu väikse purjega, mis mulle meeldib ja kui on vabakavasurf siis ka minu kindel eelistus suurematele.
Nüüd võin julgelt tõdeda, et mina pole varem paremate purjedega veel sõitnud ning ootan juba ärevusega esimest korraliku tuulega slallivõistlust, kus sooritusi teha. Ideaalis oleks vaja võistlustele 7,9 alla ka suuremat lauda ala 125L, millega stardi saginas kindlamalt minema saada segatud tuules ja pudruses kiiluvees. Hangloose!

Gunsails 7,9 esimene test Rohukülas

Tuuline nädal on käes ja sõita saab iga päev kui aega ja tahtmist on. See kord parim suund ja tuul Rohukülas. Oli hirmus tahtmine oma teist uut Mega 7,9 purje proovida veepeal. Hangloose Ivar oli juba enne meid Peebuga kohal ja ühe kalda märgi jeebuste trenniks sisse pannud, mis andis trennile trenni mõõdu ka natuke. Rahvast vähe, aga nädala keskel vist ka oodatult, seda rohkem ruumi veepeal. Tuul oli lõunast ja mõnusalt tugev, ala 6..9 m/s vahelduva eduga. Ideaalne 7,9 testimise jaoks.
Puri rigamisel samuti loogilise trimmiga nagu ka 6,3, ilusa kujuga ja mis jälle üllatas, kerge. Panin poomi jälle selle peenikese toruga suht maks ulatusega, mis jäi nats pehmeks selle suurema taglase jaoks, sõita sai, aga poomi paine oli tunda/näha. Lühema pikkusega 6,3-sel ei olnud midagi tunda, see toimis super jäigalt ja halsi vahetusel on väga mõnus ikka see peenike toru, isegi suure taglasega. Kurvid on väga täpse raadiusega, masti kinnituse juures poomikaared aitavad lihtsalt jeebuses kätt vahetada, väga mugav. Tõmbasin esimese hooga purje alt maks setti ja käisin esimesed triibud veepeal, mugav vedu ja puhangutes väga mugav sõita, üllatav, et trapetsi aasade asend poomil oli enam vahem sama, mis 6,3. Imelik, poomi pikkus on küll pikem, aga veopunkt sama kaugel mastist kui väiksemal purjel, aga see ei mõjutanud karvavõrdki soorituse tulemust, väga hea. Kaldal puhkama tulles muutsin nats setinguid ja lasin alt paar senti järgi, et oleks vaikse tuule trimm. Ei oska õelda, kas tuul mängis vigurit, vaikis natuke seks ajaks kui testisin seda setingut, aga selle trimmiga tundus puri tühi ja vedu kadus. Kui aga kaldal uuesti tõmbasin maks trimmi tagasi, tuli ka vedu tagasi ja puri töötas ilusti jällegi. Tuul muidugi kõikus ka pidevalt ja võis olla kogu veokadu hoopis tuule puudumises, sest ka teised seisid, samas kui mina ikkagi veel napil käigul glissata üritasin. Sooritus on sellel purjel ka väga hea kõvas tuules, tuleb proovida veel jäigemat poomi, et jäikust rohkem saada, mis peaks tunnetust oluliselt parandama.
Vahetasime vahepeal Peebuga kamasid, Norsi 180...230 slallipoom oli tuntavalt jäigem ja seega tema 7.9 tundus jäigem, aga min tuulega oli minul tegu sellega minema saada, samas Peep paugutas glissata minu mega püstoliga. Rollid vahetusid jälle ka kama vahetusega, seega testi päev näitas, et puri on väheke parema konkurentsi võimega vaikses tuules, kus ma olen senini alati hädas olnud oma endise vaikse tuule seti NP 7,2 taglasega teiste vastu. Muidugi ei proovinud võrdluseks neid mõlemaid korraga samades tingimustes ja oletan ka ainult kõhutunde pealt. Nüüd on aga valik tehtud ja peab uskuma, et uus on alati vanast parem:) Erinevaid setinguid tuleb veel erinevates tuultes proovida, et täit selgust saada purjede võimekustest ja omadustest ning siis vajadusel saaks neid muuta.
Tulemas on mulle olulisi võistlusi, millede eel tuleb rohkem sõita uute purjedega, et harjuksin ka nendega ja tekiks sama hea teadmine/tundmine, nagu mul oma Pryde purjedega on. Esimesed katsetused igatahes andsid häid emotsioone.

Paunküla tiimitrenn ja uued Gunsails purjed

Oli plaan kusagile Raivo ja Peebuga slallima minna. Merel tundus päeval hirm torm olevat ja tekkis kuskilt idee minna sise järve siledama vee peale sõitma. Ja jutuks tuli minu kodu spot Paunküla, kus on parimad suunad lõunast kuni lääneni, seega tänane edela suund tundus sobivat. Mul jõudsid täna ka Tallinna terminali Saksast tellitud uued Gun purjed, milledele saatsin Raivo järgi, et ei peaks ise tühja Tallinna kihutama ja siis Paunkülla tagasi. Ma jõudsin esimesena vee äärde ja pidu oli veepeal ilus. Ootasin siis Raivo ja oma uued purjed ära, et saaks kohe nendega peale minna, hirmus peeru elevus oli sees. Juba pakki lahti harutades hing laulis ja süda puperdas, elu esimesed täitsa tutikas slallikad ja millised iludused, sini-must-valge disainiga, ägedad. Mega XS 6,3 ja 7,9 + 100% select mastid. Tellisin ka ühe uue slallipoomi peenikese toruga 26 mm.
Tuult oli piisavalt 6,3 le ja paningi siis selle seti kokku, lauale 39 peenike alla ja veepeale. Juba rigades nägin, et puri on hea kujuga ja alt peale tõmbamisele reageerivad kortsud visuaalselt ilusa loogikaga ning kui kerge on kogu taglas, ulme. Nagu mänguasi see 6,3 taglas tassides ja kaldal kõvas tuules seisis pehmelt, tundus paljulubav. Panin siis kõik setid veepiiril paika ja tuld, kohe ilus ja ühtlaselt tugev vedu taga, glissis seisis puri ilusasti tuules ning milline pehmus ja kergus puhangutes, ei mingit kiskumist, super. Tegin paar kiiremat ja kaldale tagasi, kus ka Peep oma seti valis, soovitasin 6 st, sest minu puri töötas täiega. Raivo oli riganud endale 5,9 freeride taglase, kuid see ei toiminud puhangulises tuules pidevalt ja vahepeal tiksus tuuleaukudes veepeal, nagu seda siseveekogudes ikka teha saab. Koos Peebuga veepeal liikumisi võrreldes selgus, et minu uus puri kogub ja hoiab tuult paremini, mispeale päris mitmel korral Peep jäi seisma ja mina glissasin napilt ikkagi edasi. Ka jeebustes välja tulekul kõrvuti sõites, mina sain minema ja Peep seisis, kamad sõidavad. Ja hea set on see Gunsailsi Mega XS 6,3 sellise 8..12 m/s tuule jaoks.
Vahva trip vana hea sooja ja mageda veega Paunküla peal. Peep küll arvas peale oma esimest siseveekogul surfamist, et meretuul on ikka iga kell parem sellisest tuulest, aga soe ja tuulevaba rigamine oli mõnus üllatus temalegi. Mina igatahes tundsin jällegi taaskohtumise rõõmu oma vana lahinguvälja ja muidugi uue purje eeskujuliku soorituse üle. Surf on lahe.

Püünsi trenn, külm ilm

Rahvast vähe, külma laine on Eestimaad vallutanud. Õhk 8C ja vesi külm, tuult aga piisavalt 6,2-sele. Enamus ajast saigi sellega kihutatud. Henrik üks uus surfisõber tahtis minu 7,2 proovida ja panin talle siis selle ka kokku. Tuul oli langeva trendiga ja kui me sellega veepeale läksime, siis vähem vilunumad enam käima ei saanud ja hinnang minu 7,2 purjele oli raske jurakas, ei meeldinud tiksuda sellega:).
Samas mina glissasin täiega selle sama setiga, tulid kohe omad esimesed katsetused kämmidega võistluspurjedega meelde, naljakas, et kõigil ikka ja jälle samad esimesed emotsioonid, raske jurakas. Kuigi NP Racing on üks kergemaid kaalupoolest omas klassis, eks ta ole, harjumine võtab aega ja kui juba asi käpas, siis saab alles aru kui mugav sellega tegelikult veepeal sõita võib olla.

Rohuküla slallitrenn 2 h

Kohapeal vaade ilus, tuul puhub, soe 15C ja vesi soe. Rahvast vähe 6 nägu, mis on ajaliselt nädala sees isegi üllatav kogus. Ivaril oli poi juba sisse pandud ja me Peebuga lendasime ka peale. Panin oma lemmiku minirallika 6,2 ja costomi alla. Glissis jeebused tulevad flatil ilusasti, tagapool lainete vahel täpse ajastusega lainel ka mõnus halsivahetus. Veits on ikkagi jeebused rooste läinud ja tuleb tehnika uuesti läbimõelda. Võistlustel on jeebustel oluline osa hea tulemuse vormistamisel. Tase on Eestis slallis nii kõvaks ja ühtlaseks läinud, et iga väike eksimus märgis jätab su sõidus kohe viimaste hulka. Seega trennis tuleb harjutada märgi võtmist hoolega. Igati kasulik päev mälufailide korrastamiseks.

Pärnu Slall I etapp 2011 Kullipesa

Pärnukad tegid kiire korraldusega oma esimese slalli osavõistluse nädala keskel, mis tingis väikese osavõtu, kuid kohal olid kõik põhirivaalid rahvaslallidelt. Kõik olid hirmsat tahtmist täis võidukihutada, mis sest et sõidutunde sel aastal veel veepeal vähe. Minul üks Pullapää trenn tehtud, seega "kõva" krunt all. Jõudsin seekord ilusti regamise/kipperi ajaks. Sel aastal osaleme Peebuga nüüd ALOHA tiimi all. Päike paistis ja tuul puhus, super. Panin oma 7,2 RS ja Falconile 39 peenikese alla. Set toimis normaalselt kogu võistluse. Olin hädas startidega, kui isegi ajastus enamvähem hea, siis joonel takerdun puntrasse kinni ja kaotan korraks glissi. See aga nullib kogu ajastuse ja stardi kiirenduse. Stardijoon tuleb ületada täisglissis ja kursil, kas või väikse hilinemisega aga täiskiirusel ikkagi, siis on lootust eduriviga kaasa minna sama kiirusega. Kui korraks jääd joonel seisma siis on pekkis, segatud tuul ja ahtripudru tapavad kiiruse ja punnita mis sa punnitad esimeses märgis oled ikka viimaste hulgas, jama. Vesselov loeb sekundilised varastamised veel õigeks seega tasuks riskida ja veits varastadagi, või vähemalt lähed varastama aga paned täkkesse. Peaks proovima, kaotada pole midagi on ainult võita, sest viimased kohad nagunii ei maksa midagi.
Kui viriseda, siis olekski ainult selle üle, et Pärnus on alati stardiliin liiga kalda all ja lühike sellise massi jaoks ning ideaalkurss ülemise poi pealt veidi krüssuga esimesse märki, mis tähendab seda, et kogu mass üritab võimalikult poi alt startida. Sest kui alumise poi juurest stardid, siis kaotad kõrguse võtmisega ikkagi väikese edu kiiresti. Eks see on muidugi võimalustes kinni, merel stardiliini tekitamine allatuule slaalomiks oleks kõige õigem, aga see eeldab kaatri kasutamist jne. Aga eks osavamad võidavad nagunii ikkagi, nii et vahet pole, aga sel juhul tekib olukord ja suureneb õnnefaktori osakaal keskmise taseme sõitjate tulemustele. Kui tehakse vähe sõite, siis see sakib vahest täiega. Ideaalis on alla tuule slaalom merelt ja stardiliin on paigutatud nii, et poleks liinilt asukoha valikul märgatavaid eeliseid ning liinipikkus on osalejate arvu järgi piisavalt pikk. Ühesõnaga et Pärnus startida, peab olema piisav ülepurjestus ja uim, mis võimaldab vabalt krüssata. Silveril oli 8,3 Loft ja laual all Zupingu formula uime otsast tehtud slallikas, ta rokkis täiega Tartu Tommiga sõidu võitude peale. Olen teda eelmine aasta nii mõneski sõidus võitnud, kuid sel korral ei saanud talle ligilähedalegi. Eks kamad annavad eelduse, aga tulemuse teeb ikkagi see, kes nendega sõidab. Teine koht, tubli tulemus Silverilt. Mina ise kokkuvõttes 6. Rahul ja ei ole ka, eks alati saab paremini. Peep 10. Aloha tiimil esimene märk maas.
Päeva lõpuks võttis eelmiste päevade kõva füüsilise koormuse väsimus jala pehmeks ning viha rauges ja kulgesin viimased sõidud pingevabalt, mis ka protokollist näha.
Surfipäev oli äge ja seltskond rõõmus esimese võidukihutamise peale sel hooajal. Lahe päev veepeal, tänud Pärnukatele korraldamise eest. Aloha!

MTB Ratas 30 km, 2 h

Täna jälle vänta. Tegin korralikud ettevalmistused, jook-batoon kaasa, pumpasin kummi. Riietusega olin kimpus, tuulevaikses kohas oleks tahtnud lühikesega minna, aga tuulepoolses maja küljel oli selge, et pikad peale ja see oli hea otsus. Lagedatel on põhjatuul kevadel sigakülm, isegi pika liipsuga tuule käes veits jahe. Metsavahel päikse käes võib aga juba kas või palja tagumikuga peesitada.
Võtsin plaani 2 tundi kulgeda ja nats asfalti ning metsa ka. Ratas jäksas minna kõvasti, aga mul endal jalg veel pehme, metsaaluse mõnes kohas täitsa kuiv ja sai sihtide peal vabalt sõita. Leidsin ka lund metsast, vist kohalik talumees oli omale järgmiseks suusahooajaks esimeseks põhjaks rajale ette varunud. Aga saepuruga on unustanud kokku kraabitud hunniku üle katta ja sügiseks on sedasi sellest ainult mõte järele jäänud. Aga võibolla oli see ka mõne edevama karu talvemaja, millest nüüd ainult kole hunnik järgi oli jäänud. Lund oli meie kandis talvel kõvasti.
Vändatada on vahva.

Pullapää 7...14 m/s NE. 2011 Hooaeg avatud 2 h.

Sai Peebuga laupaeval kindel plaan tehtud pühapäeval vee peale minekuks kusagile Läänemaale. Hommikune prognoos ja vaatlused pakkusid, kas Rohuküla või Haapsalu lahte Pullapääga. Õhk 9C ja vesi ka 9C. Suund parem Pullapääl ja seal ka maandusime. Pullapääl olid veepeal ka HangLoose sellid oma kaunites neoonpluusides sala trenni tegemas DefiWindi jaoks, neil tuleb juunis ka kõva võidukihutamine 1111 prantslasega.
Tuul tuli üle maa Noaroostist ja oli puhanguline. Tuul veits jäiselt külm, vastavalt ka ilmakaarele. Peep hakkas 7,8 rigama ja mulle tundus, et seda on vist palju ning panime ikkagi 6,3-d masti, mis olid neis puhangulistes 7...14 m/s tingimustes täitsa hea valik. Panin endal alustuseks kõik setid keskmised ja veele. Esimesed sammud vette olid erutavad, tuul vilistas kapuutsi aukudes tuttavalt, aju lülitus kohe surfilainele. Uskumatu, kõik meeled ja keha olid valmis kihutamiseks lainetel, nagu poleks talve pausi olnudki. Kas on nüüd minu keha refleksid saanud selle korduste baasi, kus mandumiseks peab pikem vahe tulema kui mõned suusakuud. Ei mingit kevadist pusserdamist ja jamamist, lahe. Tegin paar kiiret otsa ja enamus jeebusedki tulid rahuldavalt kohe välja. Alguses tundus, et uim spinnab liiga lihtsalt, aga tegelt oli esialgne seting veits vale ja tagajalale jäi koormust palju lainetes. Sättisin kaldal kardaani veits ettepoole ja poomi suti kõrgemaks, et olemist veel mugavamaks saada, mis mõjusid nendes tingimustes hästi ja asend läks kohe paremaks.
5/3 kalipso, teibitud paksud sussid, kapuuts ja kõverate näppudega paksud kindad toimisid hästi. Esimese ringiga näpuotsad külmetasid, aga vanade surfigurude tarkus on, et selle peale siva kaldale ja näpud üles soojendada, pärast siis enam ei hakka need veepeal külmetama. Nii ka oli.
Paksude kinnastega sõites on olulise tähtsusega aasade asend poomil, et saab lõdvalt kulgeda ilma kangutamiseta. Raskuskese paigas nii, et vajadusel saab ka aint kehaga purje suunata, siis ei lähe käed paksuks. Peep oligi selle murega hädas. Ma olengi oma külmailma toimetamistega õppinud selle tarkuse, et ega liiga palju kummi endale selga ei tohikski panna, sest see teeb su nii samagi kangeks ja liikumatuks, rohkem kui külm tuul või vesi. Oluline on hoopis toimetada targalt, kiirelt riidesse ja kogu aeg liigutada, et oleks soe sees. Veele peab minema aint terve ja kohe kaldal õigesti sätitud setiga, et mitte pusserdada külmas vees. Kui midagi vaja sättida siis aint kaldal, sest külm vesi võtab paari minutiga jalad/käed niimoodi kangeks, et veestardiga on tegu pärast minema saada. Olen seda ise kogenud ja tean kui abituks võid hetkega jääda oma kangete jäsemetega. Karm värk.
Ilm oli kogu päev päikese paisteline ja tuuline, igati sobiv hooaja alguseks. Tehtud!

Suuska vabalt 100 m+MTB Ratas 20 km Kose-Risti

Esimene mõte oli suusatama minna, aga suusarada täitsa lödi. Aga asfalt kuiv, nii et täna valik ratta kasuks. Vänt on lahe ja ka see aasta on plaan mõned Elioni ratta etapid kaasa teha. Ajasin oma sinise iluduse välja, naabri lapsed maja esiselt kelgumäelt pilkasid, et kes siis talvel rattaga sõidab. Mina sõidan ja panin mööda majade vahelisi plögaseid autode radasid maanteele välja. Hoidsin pulsi kogu aeg keskel, mis sest et mul pulsikella veel pole, aga keskel pidi alustuseks paras olema, nii ma tegin ka. Kummid olid veits tossud ja veeretakistus suur aga tugevad ei kurda. Raske treeningul, kerge lahingus. Algus tehtud, 20 kilti sõtkutud, jalalihas kasvab. Lahe.

Orase mägi 12 km

Kohalikus suusakuurortis 4x3,2 ringi, rada nigu asfalttee ja klassika jälg raudtee. Mõnusam oli mõnel põllu lõigul raja kõrval koorikul liuelda, umbe lahe sile, kannab ilusti ja jääkristallide peal lipe ulmeliselt hea. Tegin ühe pika lõigu ka oma metsadeni kooriku peal üle põllu, päris äge on sedasi suusatada, niikui jessuke, igal pool lumi kannab. Lagedal tegi tagant tuul peteka ja kui tagasi pöörasin, siis oli tuul vastu ning ei olnud nii ulme minek. Oleks suusakelk ja puri kaasas olnud, olnuks täis fan krüssates kolmesajaga tagasi kihutada mööda lagedat põldu. Mul hetkel kõik suusakelgud ära müüdud ja uus veel kokku panemata. Hetkel head lumesurfi tingimused ka põldude, et lumekoorikul kihutada. Surf on haigus ja hing jäi õhtul nii kripeldama, et alustasin kohe uue kelgu ehitust. Olen ikka juba paadunud tuulesõltlane.

Valgehobusemäel 38 km vaba

Osalesin Swedbanki Perespordi sarja suusamaratonil 38 km vabat. Ilm ja rada olid super, hommikul ja korra ka 20 km küll viskas väikse lumesaju peale, aga need ei rikkunud suurt sõidumõnu. Rahvast oli nii palju, et autosid lasti parkida poolteist tundi enne starti juba sissesõidu tee äärtesse, kust tuli 5 min jalutada baasini. Mul olid suusad määritud LF -2/-8, mis toimis hästi nii metsas kui lagedal. Stardis nägin ka MAHE Timot, kes oli ka üks 400 startinud suusahuvilisest. Mul oli plaan teha mõnus sõit ise endale sobivas tempos, et jaksaks suuska libisemises hoida kuni lõpuni. Startisin viimase grupi keskelt, kus sõidu algus oli ilge nöök kogu rivi seisis tõusudel ja rada oli nii kitsas, et ka mööda minna oli võimatu. Hoidsin oma varustust ning ei trüginud väga, aga tagant kiirustajad muudkui tallusid nii suuskadel kui keppidel, nõme lahendus sellisele massile stardiks kohe alguses mitu pudelikaela jutti. Lasin rahulikult puntidel hargneda ja avastasin end suht lõpust kui lõpuks ka sõiduks läks. Proovisin leida oma tempot ja tagaotsa meestel/naistel tase jube erinev ning palju energiat kulus slaalomiks vaba vee leidmisteks. Liikusin vahepeal ühe kolmese pundiga kaasa ja neil tempo muudkui tõusis, aga mul see talv kilomeetreid vähe ning lasin neil minna oma teed ja panin edasi oma tempoga. 28 km läks mõnuga, kui siis lõi kramp selga. Pole sellist asja veel juhtunud, et seljalihas krampi laheb, see tõmbas hoo maha ja kohe hakkasin ka jala pehmust tajuma. Sain aru, et siin on mu hetke vormi ressurs, aga 10 km veel lõpuni. Mõtlesin kõik leevendavad tegevused läbi ja venitasin laskumisel nii selga kui jalga, aga keha palus juba sooja sauna/mashaasi ning edaspidine pingutamine ei ole lubatud. Tulid meelde kõik eelnevad maratonid ja elu kannatused. Aga sport on vastik ja tuleb hambad risti lõpuni panna. Enam kellegist mööda ei sõitnud pigem jäin üksikutele tagant tulijatele sirgetel jalgu, häbi tahtis ära tappa kui ka Kalju (Albu vallavanem) naerulsui minust viimase 4 km sildi juures mööda sõitis ja küsis, et kas rada on muidu ka huvitavalt maha tehtud. Ja-jah vist oigasin midagi ja lasin ta ka tõusu alguses mööda ise selga venitades. 2 km enne lõppu läks must 2 samasugust pehmejalga mööda, haakisin end viimast kokku võttes neile sappa, sest ainult 2 kilti veel, st. ala 10 min kannatust, seda ikka võib. Lipe oli mul tunduvalt parem neist, sest laskumistel sõitsin neile kergelt sisse ja ka ühel pikal hooga veits mööda. Spordimehe hing pani siis jalaga tagumikku ja enam ma neid ette ei lubanud. Kiirendasin oma reservide peal töötavat masinavärki nii, et enam ei olnud valus ja adrenaliin tegi oma tööd hästi. Viimase kilomeetri tõusudel olid kõik jäsemed krambi valudes, aga ma kannatasin ära ja panin veel ka tiigikalda üllatuskurvi täiega ühe jalapeal tuikudes napilt läbi. Pilt virvendas kui finishi ületasin, kuid emotsioon oli laes. Ma olen võitmatu! Ja ärge proovigegi minust viimastel kilomeetritel mõõda sõita! Kuradi lahe. Aeg: 2:42 min, kaotus võitjale mingi tühine 56 min, pole paha. Supp, saun, kohuke. Ja mul koguneb tasapisi vormi suve hooajaks.

Kõrvemaa 19 km vaba

Tegin väikse suusatrenni päeva. Plaan oli teha kaks 19 km ringi vabalt-lõdvalt. Eile sadas värsket lund ja tuiskas, mis oli teinud raja pehmeks ning kleepsuks. Lipe oli niru ning plaanist teha kaks ringi sai kiiresti plaan B ja ühega piirduda, sest puls oli kogu aeg põhjas, et üldse suuska libisemas hoida. Aeg 1:02 on küll normaalne, kuid see oli kurnavalt pikk tund. Lõõtsutasin veits auto juures ja siis tegin baasis ühe herne supi ja majakoogi süsivesikute kiireks taastamiseks. Rahvast üllatavalt vähe laupäeva kohta, see vist sellest, et Valgehobusemäel oli mingi suusadisko ja Haanjas klassika maraton. Mulle see sobis, rada vaba ja baasis ei mingit tunglemist. Lahe. See Kõrvemaa rada meeldib mulle, hea trennirada, parajalt siledat ja ka ronimisi-laskumisi.

Valgehobusemäel 18 km vb+kl

Hommikul oli veel mõte minna Tallinna maratonile Kõrvemaale aga siis otsustasin niisama mõnuga suusatada lihtsalt libistada vabas rütmis ja tempos kuidas välja kukub ning läksin hoopis Valgehobusemäele. Nii soojaga pole ammu suusatanud, päikse käes näitas auto 0C. Kevad tuleb mühinal. Tegin plaani 10 vabat ja 10 klassikat. Panin alguses vabasuusad, all LF6, lipe nii lagedal kui metsas hea. Rajad on seal segi nagu pudru ja kapsad, esimene ring tiirutasin seal metsa vahel ja ei leidnud õigeid 5 km otsi. Klassika rajad on saaniga suvalt sisse lõigatud ja samas pole ühtegi jälge ja kolme suunda minevad jäljed korraga. Leidsin siis algul 3 km lõigud ja panin teise ringi mälu järgi 5 km ringile ja siis sain kohe õiged otsad ka kätte, eri orienteerumine. Vaba tunne hea ja jalg kannatab tõusudel ilusti. Võhma veel vähe aga enese tunne hea. Panin siis klassikasuusad-saapad, all maratoniks määritud lipe HF -30 ja pidamine kuum krunt+ 1 kiht -12 klotsiga. Rajale minnes selgus, et lipe on sellistes tingimustes iga määrdega hea, aga suusk ei pea üldse ja ma olin pidamise totsid kõik maha unustanud. Käisin siis baasist laenamas ja panin kaks kihti roosat klotsiga juurde. Pidamine lumel ok, rajas hell. Tegin kaks 5 km otsa ja enesetunne super, nagu ilmgi. Vot see on kaif, sedasi suusatada, päike paistab, lumi sätendab, metsa all männid lõhnavad vaiguselt ja suusk lippab. Lahe, ei mingit enese ületamist, lihtsalt lõbu.

Jõulumäe 10 km tuulutust

Jürka ja Peep ajasid mind Jõulumäele, et siis oleks seltsim kihutada Jõulumäe 30 km suusasõidul. Ma veel veits tõbine ja seega väga võislema ei kippund aga ilm pidi soojaks päeva peale minema, et siis mõte oli end peale haigust suuskadel veits tuulutama minna. Vaatasin teiste stardi ja esimese ringi ära ning siis ise suusad alla ning proovima. Lagedal päikse käes oli mõnusalt soe aga metsa all vist ikka -20C ja võttis kurgu kohe hellaks külma õhku ahmides. Peep oli mulle esimese ringi lõpus maininud korraks, et suusk tal ei lippa üldse ja kui ma siis ta kollast jopet kuskil kõrval radadel kulgemas nägin, panin talle ühelt radade ülesõidult samale rajale saades hooga järgi. Mul suusk lippas hästi ja tegin mõned hullud kiirendused möödudes Peebu taga kulgevatest puntidest, kus üks kutt ehmatas kui ma tast ühes kurvist väljast poolt 100-ga mööda liuglesin. Ta kirus see peale kohe ka oma suuski ja arvas, et ma tegin talle juba ringiga, lahe sell oli. Sain Peebu ühel tõusul kätte ja tõusu otsas vahetasime suusad, mispeale Peebul läks ka sõitmine lihtsamaks. Ma kulgesin rahulikult Peebu Fischeritega staadionile tagasi ja vaatasin ka veits finishi heitlusi. Surfaritest suuskureil oli päris hea minek, Valkna ja Matti sõitsid stabiilselt kiiret sõitu lõpuni välja. Kuid siis hakkas mul külm ja ei tahtnud uuesti külmetada ning padavai auto juurde riideid vahetama. Süda tilkus verd, et ei saanud ise teistega sel korral mõõtu võtta, aga rajad on Jõulumäel ägedad ja järgmine aasta olen kindlalt joonel.

Tartu Maraton

Atsihh! Köhh-köhh! Telekast oli valus vaadata, kuidas suusasõbrad Otepääl mõnulesid. Ise jäin siiski nõmeda kurguviirusega ja nohuga koju. Sellise seisundiga nui neljaks minna ei oleks see, mida ma maratonidel osaledes teha tahan. Seda sai 2009 aastal juba ka proovitud, et veits tõbisene peale haigust kohe maratonile. Hea toonuse ja varustusega on aga lust viis tundi massiga koos libistada. See aasta siis sedasi, kuradi kahju, rada oli super ja ajad tulid vaatamata külmale võitjatel kiired. Näha oli ka, et paljud olid ennast liiga paksult riidesse pannud ja siis aurasid seal joogipunktides nagu aurumasinad, aga külmaga nalja pole. Tervis korda ja karavan läheb edasi.

Külma trenn 12 km

Tartu Maratoni plaanidega käisin veel viimasel külmatreeningul. Kodus väike tati viirus, mis pole mulle õnneks külge hakanud. Tegin meie küla 3 kildisel neli ringi, kaks rahulikku, ühe kiire ja lõppu ühe rahuliku paaristõukeid otsa. Külma oli lagedal päikse käes -15C, metsa vahel näitas auto termomeeter -20C.
Testisin ka riietust, katsetasin kahte kilejopet ja puffe, üks paks akrüülist, teine õhuke originaal puff. Akrüül oli mõnusam selle külmaga, aga puff toimib ka. Suusk oli LF6 -12, mis lippas normaalselt Jassiga võrreldel, aga peab ikka külmema floori ka ostma maratoniks. Pidamise panin raja ääres värskelt klotsiga alla, -10C mis oli liiga pehme ja võttis värske külma lume peal täiega kinni. Selle ka külmema panema ja pidamisala eest 3 cm lühemaks, kuna kaal on eelmise aastaga võrreldes 4...5 kg raskem. Loodame, et prognoosid maratoni pühapäevaks eksivad ja külma ikka nats vähem tuleb kui -30C. Mulle alla -15C külm suusatamiseks ei istu ja veel 5 tundi jutti.

Raplamaa Talimängud 2011

Raplamaa 2011 Talimängude raames sai osaletud Raplamaa vägevamatega ujumises ja suusatamises.
Ujumine Valtus 08.02. Distants 50 m krooli.
Polnud ammu basseinis käinud ja ega pole ka eriti mingi ajapeale ujuja. Seal ma olin ja teisi kalasid vaadates oli kuidagi imelik olla, sest mina ise õppinud supleja pidin ujumistrenni rahvaga võidu vahutama. Õnneks või kahjuks oli distants 50 m. Kui võitja aeg oli 28:86, siis minu 36:39 ja kaotus 7,53 sek tundus tõesti suplemisena, aga meeste arvestuses 14. koht, mis polegi väga halb. Läksin panema, mis võis ka libisemisefaasid vahele jätta ja mu võiduujumine võiski näida kohapeal vahutamisena:)
Suusatamine Kärus 12.02. Distants 5 km vaba.
See aasta olen vahelduva eduga käinud suusatamas ja enesetunne on suuskadel hea. Võtsin ujumisvõistluse kogemusest kindla teadmise, et lähen teen rahulikult suuskadel oma sõidu ja pingutan viimased 2,5 km täiega. Hommikul oli temperatuur -18C, mis tegi ettevaatlikuks, kuna juba sellise külmaga on mul tavaliselt hingata raske ja kops kipub kinni tõmbama. Tegin korraliku soojenduse ja ei kiirustanud. Numbrite jagamisel anti mulle õmmeldud numbrivest, mida ma siis vahetult enne starti selga ajasin ja see osutus väga tuugaks ja surus kere pinge alla ning hingata oli raske, kuradi jama. Venitasin seda siis väheke õmbluste kärisedes. Läks veits lofkamaks aga ikka segas hingamist täis kopsuga. Hiljem muidugi sain teada, et sai numbrit ka vahetada nööridega variantidele 100-st ülespoole, mida ma ei teinud ja kannatasin ära, lahe. Stardis oli tunne hea ja suusk lippas hästi. Panin rahuliku tempoga minema ja esimese põllu lõigul tulid tuisukohad, kus suusk tõmbas kohe kinni, panin seepeale ka tempot peale, sest 5 km on aint ala 20 min valu ja kaotada on rohkem kui elu. Külm ja veits pitsitav numbrivest segasid täit mõnu suusatamisest aga tegin enda hetke vormi arvestades väga hea minekuga sõidu, ise jäin rahule. Aeg 19:47, kaotus tuli küll võitjale (15:32) 4 min ja 15 sek, aga kõvad mehed olid need esimesed, sest sõitsid -18C juures aluspesus ja jalalihased nagu Tori hobustel. Koht meeste arvestuses 13. Äge oli jälle võistelda üle pika aja lühikesel suusa distantsil, kooliaeg tuli meelde, kui pärast supilauas istusime ja kõigil põsed õhetasid külmast. Lahe.

Klassika trenn Pirtal 20 km

Plaan oli õhtul tööasjus Tallinna minna ja kuna Lasnamäele kõige lähem rada on Pirtal, siis sinna minek. Klassikat pole see aasta veel sõitnudki ja oli kindel plaan pikalt klassikat sõita. Tegin plaani kahe tunnise trennile, esimese tunni rahulikku tehnika lihvimist ja harjutusi, teine tund tempot ja lõppu pargiringid paaristõukeid, mis kuluvad Elva viimastele metsa sirgetele marjaks ära. Käeliigesed on Kõrvemaast veel hellad, mis ei lasknud paaristõukeid pikalt täiega raiuda. Kuna eelmine aasta klassikat ei sõitnudki, siis oli suusk kahe aasta taguse määrimisega, seepärast hakkas ka pidamisala tööle alles pool tundi pärast alustamist. Joogiks puhas vesi, et testida mille järgi õhtul ja hommikul keha karjub. Tegin7,5+7,5+2,5+2,5 km. Peale kahte tundi trenni oli enesetunne hiilgav ja see teeb rõõmu, et nüüd jääb ainult ennast hoida heas toonuses ja teha tempo vahetusega pikki trenne, see harjutab keha viie tunniseks maratoniks.

Kõrvemaa suusk vaba 19 km

Peebuga sai eelmine nädal põgusalt räägitud, et võiks ühe maratoni ka koos kaasa teha. Minul muidugi tuli see plaan koos Tartu Maratoni plaaniga ja nüüd vaja ruttu maratoni vormi maratonidega laduma hakata.
Alustuseks siis 19 km, vabatehnika ja kodulähedane Kõrvemaa. Rada tuttav ja enesetunne hommikul super, tegin veel viimase kiire määrimise hommikul 1 kiht kollast base ja 1 kiht Swix LF8 ja pere kaasa, minek. Jõudsime napilt pooltundi enne lühikese starti, regasin end 25 euri eest ritta ja läks. Peep ajas hirmsalt kohe algusest tempo peale ja ma ei tahtnud ka maha jääda, 19 km ei ole ju rohkem kui tund pingutust. Minu harjumuspärane tempokujundus on algus rahulikult käima ja siis tempo üles kuni lõpuni. See Peebu taktika osutuski mulle veits tapvaks. Esimese 5 kildiga olid jalad kanged ja kops kinni. Peep muidugi kavalpea viskas end korraks külili teeseldes kukkumist ja lasi mind ette jäneseks, ise turvalisest kaugusest mul silma peal hoides. Ma jäksasin 10 km hoida seda alustatud killertempot, kuid siis lasin veits järgi, mis oli algavate tõusudega ülimalt loll taktika selle raja kulgemise iseloomuga. Tõusud ei lasknud mingit oma tempot ja hingamist jälle leida, jalg läks pehmeks ja hea sõidurütm kadus. Arvasin, et olen küps ja kulgen vaikselt lõpuni, kuid siis lipsas Peep tagant selga ja kohe ka mööda ise kiites, et nüüd tuleb panema hakata, aint 3 km veel jäänud. Vaimselt on üliraske end uuesti sundida pingutama kui oled otsustanud kulgeda lõpuni, kuid vajutasin siis oma nitronuppu ja läksin Peebu pundiga sabas kaasa. Viimased tõusud olid kitsad ja ees tegid mõned mehed kiirenduse ja kadusid, ma jäin mahajääjate taha kinni. Tegin veel mõned hullud möödumised laskumistel ja siis täis käik sisse, vana sportauto mootor köhis end käima ja kopsud ahmisid hapnikku nii, et aju pani keha jälle tööle. Imelik aga kõik on peas kinni, jõud tuli niimoodi tagasi, et panin viimal tõusul hüpetega ja sirgel 4...5 kaasvõitlejast mööda. Peebu kollane suusajope tuli ka kogu aeg lähemale, mis oli vahepeal eest kadunud. Finishi joonel jäi meie vahe ikkagi 11 sek. Aeg 1:09:05, mis polegi väga hull sellise sita sõidu kohta. Pean ikka oma taktika ja sisse harjutatud rütmiga sõitma. See minu jaoks liiga kiire algus lõi rütmi sassi ja mootor kuumenes esimese 10 km üle, ning tempo langetuse plaan jäi veits hiljaks, enne tõusude algusesse. See ei andnud aega hinge tõmmata ja jälle oma hea rütm leida. Peebule tänud kõvast tempo trennist. Samas sain ka hea õppetunni vale tempoga alustamisest ja sellest kogu järgneva taktika kaose. Hea tunne on aga hoopis sellest, et suutsin end kiiresti koguda ja taastusin grupi taga kulgedes kiiresti. Viha ja hirm on kõige paremad motivaatorid:) Finishis polnud väsimusest jälgegi, enese tunne hea, see on lahe.