EMV Slaalomi I etapp, Pirita

Kogu eelneva nädala olid tuule prognoosid kaunis pessimistlikud ja panid kahtluse alla võimaliku nädalavahetuse võistluse. Aga tegelikuses toimisid termotuule võimendused iga päev Tallinna lahel ja seega oli ka ikkagi lootust, et kordub viimaste päevade Pirita rutiin ja kell 13:00 keeratakse jälle võimendi peale. Uskumatu, aga nii see just toimus ka laupäeval ja kella üheks oli kirde-ida tuul kogunud tuurid ülesse, vahemikus 7...10 m/s ning „porgand“ läks alla:)
Meie Aloha tiim oli kogu koosseisuga kohal Peep EST302 ja mina EST111 ning valmis Eesti hetke tugevamate purjelaua slaalomistidega mõõtu võtma. Enamus eliidist oli kohal, puudusid vaid Kaasik, Kaar ja Ahun ning osales ka terve hulk tugevaid harrastajaid üle Eesti.
Rada M kujuline alla tuule rada. Tuul oli hirmus pagiline ja kuni stardiliinini oli ala, kus eriti pagitas ja vaikis kaootiliselt ning tegi stardi ajastamise suht keeruliseks ja nats ka loteriiks. Stardiliin oli aga jube hästi pandud ja kui juba joone ületasid, siis virutati sulle täiega, kogu tuulega, mis see päev hetkel saada oli, gaas põhjas. Ja ida tuultega on Pirital sile vesi, superluks võidukihutamiseks.
Tase on Eestis slallis ikka väga kõva ja iga väike eksimus jätab su kohe rivi lõppu, seda pidid tunnistama ka favoriidid, kelle eksimusest ja minu ainsast õnnestunud stardist koos eduriviga, õnnestus minul ka üks kord kvalifikatsioonist viiendana võitjate finaali pääseda. See oli magus ja finaalis võitlesin endale ühe kaheksanda koha välja tabelisse. See oli ka ainus eredam õnnestumine sellistes tingimustes ja sellise varustusega. Kahes võistluses sõitsin välja kaotajate finaali kolmanda koha ning peale pausi järele jäänud nirus tuules tehtud kahes sõidus ei olnud mul oma hetke suurima varustusega (laud 104L ja puri 7,9m2) mingit võimalust eduriviga sammu pidada ja sain juba vahepeal täiega ujudes ning tiksudes tutvuda ka kõigi viimase otsa meestega, kes mind juba lõdvalt võitsid oma suurte laudade ja purjedega. Kohad 28 ja 17, mis õnneks 5 võistlussõidu hulgast juba maha viskamisele läksid ja minu lõplikku kohta ei mõjutanud. Kokkuvõttes mina 14. ja Peep 22. Üldvõidu pani kindlalt taskusse maailma mees Martin Ervin EST 202, Toomas Möldri EST 44 ja John Kaju EST 24 ees. Olematu pühapäeva tuuleprognoosi peale tegi peakohtunik Vetik hea otsuse ja kuulutas sellega kogu etapp lõppenuks ning esimese päeva tulemustega kinnitas ka EMV I etapi tulemused. Nii palju kui mul aega oli Peebu sõite jälgida, nägin ta head kiirust võrreldes teistega sirgetel, aga halsi viskamised ikka rabedad, mis kajastuvad ka sõidu tulemustes. Midagi ei kingita, ega jäeta ripakile veepeal, kõik tuleb ise võtta. Minust sõitis ta aga mööda ka nagu seisvast postist viimases kahes sõidus, sama suurus järgus varustusega. Ulme. Kiirus super aga halsid:( Treenida-treenida-treenida.
Meie tiimi tulemused on väga head või rahuldavad, kuidas võtta. See, väga hea, tuleb võtta hinnang ookeanirahva Hawaiilaste elureeglitest, kus on lause küll rikkuse kohta „make more or DESIRE LESS“, aga selles kontekstis kõlab ka hea lohutusena. „Üle oma varju ei hüppa“, leiab ka Eesti vanasõna seast:).
Üldiselt oli võistlus korraldatud hästi ja sõidud tehti kõik ära, mis teha andis. Need, kes olid kohal said oma võitluse ja päeva kirja. Slaalom on lahe.