Tuule prognoos oli nädalavahetuseks väga niru ja ma panin vaimu valmis, et kui hommikul midagigi puhub, siis sõidan Pärnusse, kui ei puhu, teen plaanid B, olen koduselt. Hommik, ei puhu, plaan B.
Nüüd tagant järgi endamisi arutledes võib endale etteheiteid teha, tegelikult ju puhus ja ka minu võistlusklassi (-120L) sõitjad said viimastes sõitudes glisserivates oludes võistelda ja oma vahel kohti jagada. Oleks kindlasti olnud oma klassi esi kolmiku pretendent. Aga mina ei oska vist sedasi enam mõelda ja selliste surfivõistlustega oma sõdalast rahuldada. Eelmise aasta rõhuvad mälestused liiga värskelt hinges ja meelel. Ma teen nüüd plaane ainult selleks, kuidas võisteldes ikka esirivis sõita ja konkureerida kiirematega. See tähendaks ka ikkagi formula varustusega Bacardi Funil osalemise, mis annaks võimaluse seda fiilingut saada, mida minu hing surfivõistlustelt ihkab. Kas või kiiremate hulgas viimane, aga ikkagi kiiremate hulgas ja on mingigi võimalus, et satud päris esimeseks mõnes sõidus ja ületad finishi joone päris esimesena. See on see kaif, mida ma olen Papa slallides kogenud ja millest mina saan oma emotsioonidele joovastust või viha, aga see ongi see mis mind toidab ja elavana hoiab. See aga, et ainukesena osaledes oma klassi esikoht viimasena finishijoon ületades ära tiksuda, tundub pisikese moosivargusena ja ei mahu täna minu realsusesse, liiga lahja vist. Ja slallikaga formulate vastu sellistes tingimustes ei saa ja mingit kaifi võistlemisest pole. See oli ka see põhjus, miks mind ei olnud nädalavahetusel Pärnu Bacardi Funi võistluste joonel.
Kodused said vahva nädalavahetuse koos minuga ja mina nendega. Kvaliteetaeg. Elan.
No comments:
Post a Comment