Osalesin Swedbanki Perespordi sarja suusamaratonil 38 km vabat. Ilm ja rada olid super, hommikul ja korra ka 20 km küll viskas väikse lumesaju peale, aga need ei rikkunud suurt sõidumõnu. Rahvast oli nii palju, et autosid lasti parkida poolteist tundi enne starti juba sissesõidu tee äärtesse, kust tuli 5 min jalutada baasini. Mul olid suusad määritud LF -2/-8, mis toimis hästi nii metsas kui lagedal. Stardis nägin ka MAHE Timot, kes oli ka üks 400 startinud suusahuvilisest. Mul oli plaan teha mõnus sõit ise endale sobivas tempos, et jaksaks suuska libisemises hoida kuni lõpuni. Startisin viimase grupi keskelt, kus sõidu algus oli ilge nöök kogu rivi seisis tõusudel ja rada oli nii kitsas, et ka mööda minna oli võimatu. Hoidsin oma varustust ning ei trüginud väga, aga tagant kiirustajad muudkui tallusid nii suuskadel kui keppidel, nõme lahendus sellisele massile stardiks kohe alguses mitu pudelikaela jutti. Lasin rahulikult puntidel hargneda ja avastasin end suht lõpust kui lõpuks ka sõiduks läks. Proovisin leida oma tempot ja tagaotsa meestel/naistel tase jube erinev ning palju energiat kulus slaalomiks vaba vee leidmisteks. Liikusin vahepeal ühe kolmese pundiga kaasa ja neil tempo muudkui tõusis, aga mul see talv kilomeetreid vähe ning lasin neil minna oma teed ja panin edasi oma tempoga. 28 km läks mõnuga, kui siis lõi kramp selga. Pole sellist asja veel juhtunud, et seljalihas krampi laheb, see tõmbas hoo maha ja kohe hakkasin ka jala pehmust tajuma. Sain aru, et siin on mu hetke vormi ressurs, aga 10 km veel lõpuni. Mõtlesin kõik leevendavad tegevused läbi ja venitasin laskumisel nii selga kui jalga, aga keha palus juba sooja sauna/mashaasi ning edaspidine pingutamine ei ole lubatud. Tulid meelde kõik eelnevad maratonid ja elu kannatused. Aga sport on vastik ja tuleb hambad risti lõpuni panna. Enam kellegist mööda ei sõitnud pigem jäin üksikutele tagant tulijatele sirgetel jalgu, häbi tahtis ära tappa kui ka Kalju (Albu vallavanem) naerulsui minust viimase 4 km sildi juures mööda sõitis ja küsis, et kas rada on muidu ka huvitavalt maha tehtud. Ja-jah vist oigasin midagi ja lasin ta ka tõusu alguses mööda ise selga venitades. 2 km enne lõppu läks must 2 samasugust pehmejalga mööda, haakisin end viimast kokku võttes neile sappa, sest ainult 2 kilti veel, st. ala 10 min kannatust, seda ikka võib. Lipe oli mul tunduvalt parem neist, sest laskumistel sõitsin neile kergelt sisse ja ka ühel pikal hooga veits mööda. Spordimehe hing pani siis jalaga tagumikku ja enam ma neid ette ei lubanud. Kiirendasin oma reservide peal töötavat masinavärki nii, et enam ei olnud valus ja adrenaliin tegi oma tööd hästi. Viimase kilomeetri tõusudel olid kõik jäsemed krambi valudes, aga ma kannatasin ära ja panin veel ka tiigikalda üllatuskurvi täiega ühe jalapeal tuikudes napilt läbi. Pilt virvendas kui finishi ületasin, kuid emotsioon oli laes. Ma olen võitmatu! Ja ärge proovigegi minust viimastel kilomeetritel mõõda sõita! Kuradi lahe. Aeg: 2:42 min, kaotus võitjale mingi tühine 56 min, pole paha. Supp, saun, kohuke. Ja mul koguneb tasapisi vormi suve hooajaks.
No comments:
Post a Comment