Peebuga sai eelmine nädal põgusalt räägitud, et võiks ühe maratoni ka koos kaasa teha. Minul muidugi tuli see plaan koos Tartu Maratoni plaaniga ja nüüd vaja ruttu maratoni vormi maratonidega laduma hakata.
Alustuseks siis 19 km, vabatehnika ja kodulähedane Kõrvemaa. Rada tuttav ja enesetunne hommikul super, tegin veel viimase kiire määrimise hommikul 1 kiht kollast base ja 1 kiht Swix LF8 ja pere kaasa, minek. Jõudsime napilt pooltundi enne lühikese starti, regasin end 25 euri eest ritta ja läks. Peep ajas hirmsalt kohe algusest tempo peale ja ma ei tahtnud ka maha jääda, 19 km ei ole ju rohkem kui tund pingutust. Minu harjumuspärane tempokujundus on algus rahulikult käima ja siis tempo üles kuni lõpuni. See Peebu taktika osutuski mulle veits tapvaks. Esimese 5 kildiga olid jalad kanged ja kops kinni. Peep muidugi kavalpea viskas end korraks külili teeseldes kukkumist ja lasi mind ette jäneseks, ise turvalisest kaugusest mul silma peal hoides. Ma jäksasin 10 km hoida seda alustatud killertempot, kuid siis lasin veits järgi, mis oli algavate tõusudega ülimalt loll taktika selle raja kulgemise iseloomuga. Tõusud ei lasknud mingit oma tempot ja hingamist jälle leida, jalg läks pehmeks ja hea sõidurütm kadus. Arvasin, et olen küps ja kulgen vaikselt lõpuni, kuid siis lipsas Peep tagant selga ja kohe ka mööda ise kiites, et nüüd tuleb panema hakata, aint 3 km veel jäänud. Vaimselt on üliraske end uuesti sundida pingutama kui oled otsustanud kulgeda lõpuni, kuid vajutasin siis oma nitronuppu ja läksin Peebu pundiga sabas kaasa. Viimased tõusud olid kitsad ja ees tegid mõned mehed kiirenduse ja kadusid, ma jäin mahajääjate taha kinni. Tegin veel mõned hullud möödumised laskumistel ja siis täis käik sisse, vana sportauto mootor köhis end käima ja kopsud ahmisid hapnikku nii, et aju pani keha jälle tööle. Imelik aga kõik on peas kinni, jõud tuli niimoodi tagasi, et panin viimal tõusul hüpetega ja sirgel 4...5 kaasvõitlejast mööda. Peebu kollane suusajope tuli ka kogu aeg lähemale, mis oli vahepeal eest kadunud. Finishi joonel jäi meie vahe ikkagi 11 sek. Aeg 1:09:05, mis polegi väga hull sellise sita sõidu kohta. Pean ikka oma taktika ja sisse harjutatud rütmiga sõitma. See minu jaoks liiga kiire algus lõi rütmi sassi ja mootor kuumenes esimese 10 km üle, ning tempo langetuse plaan jäi veits hiljaks, enne tõusude algusesse. See ei andnud aega hinge tõmmata ja jälle oma hea rütm leida. Peebule tänud kõvast tempo trennist. Samas sain ka hea õppetunni vale tempoga alustamisest ja sellest kogu järgneva taktika kaose. Hea tunne on aga hoopis sellest, et suutsin end kiiresti koguda ja taastusin grupi taga kulgedes kiiresti. Viha ja hirm on kõige paremad motivaatorid:) Finishis polnud väsimusest jälgegi, enese tunne hea, see on lahe.
No comments:
Post a Comment