Püünsi sügissurf

Vahepeal lumesadu ja külmakraade loetud sai juba mõelda, et selleks hooajaks on surfijutud läbi. Aga ei, päike jälle lumekirmed ära sulatanud ja õhu soojaks paistnud. Kusjuures hommikul kõlgutasin ise väikest mõtet, mis peale Peep helistas lõunal ja ei lasknud kaua mõelda, minek. Tuult läänest 9...12m/s, päike, soe, sobib. Rey oli juba kohal ja mõõtis ninaga tuult, et õiget purje valida. Ma ise tahtsin 6 panna aga Rey arvas, et täna sellise külma veega ujuda ei tahaks, seega 7,2 ja pikk 41 uim. Rey ise pani 7,0 ja ka slallika. Tegime paar triipu ja tõstis veitsa tuult veel juurde, mis peale kobisime kaldale väiksemaid vahetama. Selleks ajaks oli rahvast juba murdu ja ka Peep kohal ilusasti 7,8 kaldal juba koos. 6-sed masti, costom 34 uim ja uuesti kõik veepeale. Peep siga on minust sirgetel ikka veits kiirem, mis peale käisin kaldal tormi ületrimmi tagasi laskmas, et kiirust tõsta, aitas väheke. Kohe kiirused ühtlasemad aga tsaibid mul veits ikka kiiremad ja kindlamad. Kui Peep oma tsaibid kiireks ja kindlaks saab, siis on ta kindlalt rahvaslalli esikümne mees. Mina pean oma kiiruseasendiga midagi muutma, sest tuult nagu on aga kiirust ei ole. Või on lihtsalt jälle uimes kogu jama, sest hea uim mul 6,2-le sai Rohukülas kivisse raiutud. Seega peab algaval hooajal uusi uimesid jälle hankima ja ka reguleeritavad aasad poomile, mis on ka mingi teema parema asendi leidmiseks. Vaatan võrdluseks ikka oma asendeid võistluspiltidelt versus Prode asenditega, paistab nagu oleksin liiga püsti. Ka täna oli selline tunne, et tahaks poomist veits kaugemal olla, seega pikemad aasad. Koduteel veel Pubist tass teed keresse sooja tagasi saamiseks ja hea päev jälle kirjas.

Kose krossirada

Reedel sai vana sõbra juures saunas käidud ja selgus, et ta poisile väikse krossika hankinud ja nüüd vaja hoolega trenni teha, kellegi oskaja pilgu all. Ma küll pole teab mis krossiekspert, aga midagi olen kuulnud ja näinud, kuidas võiks alustada krossimootorrattaga sõitma õppimist lihtsamate harjutustega. Sai siis laupäevaks trenn kokku lepitud Kose rajale. Ilm oli ilus, aga eelmiste päevade lörts oli raja märjaks ja libedaks teinud, koos suurte loikudega rööbaste aukudes, kus jääkülm vesi. Tal 10 a. poiss oli hirmus hakkamist täis ja ei tahtnud pikalt niisama möliseda raja ääres, ajas aga mind rajale ette ja ütles, et sõidab samas jäljes järgi:). Ma ise ka lühikese jutuga ja panin siis ees tasakesi oma 300-se GASGAS-ga minema, poiss kadus kohe ära peale esimest kurvi. Kui ma teisele ringile hakkasin minema, leidsin isa ja poja järgmisest kurvist käsi laiutamast, sain aru et siin on veel vara rajale pusima tulla ja soovitasin raja keskel kõval pinnasel alustuseks kaheksaid teha, sellega kiirenduse, käiguvahetuse, pidurdamise ja kurvi tehnikat harjutada. Ise panin mõned kiiremad ringid ja siis väike puhkus. Jalad olid märjad aga külm ei olnud, sest ilm oli super. Paele seda kui vend on mu tsiklit näppinud ning mõned asendituuningud teinud, seisab uskumatult hästi kurvis nüüd tasakaal paigas ja ei vaju enam esiratas alt ära. Ta oli lenksu ettepoole liigutanud, esikummi tühjemaks lasknud ja amorti jäigemaks keeranud, super hästi toimis kõik. Esimestel ringidel sõitis minuga koos üks 4 takti KTM, kuid viimases vahetuses kadus ta ära, vist mu tempo tõusis pidevalt ja rada läks mulle iga ringiga kodusemaks, väsimust ka ei tulnud, vist need viimased rajud surfivõistluse etapid on käed tugevaks teinud. Vanad sisse õpitud refleksid hakkasid jälle tööle, mõned trampliinud lubasid endast juba ka üle hüpata ja liivavallid aitasid kurveid hooga võtta. Lahe. Igati vahva päev, peaks tihedamini ikka tsikliga ka krossirajal sõitma oleks tunnetus parem. Loevad ikka millimeetrid ja sekundiosad. Sai veel lõpuks vaieldud hiljem saabunud vennaga starditehnikate üle praktika ja teooria (minu teadmised maailmamehe Stefan Evertsi YOUTUBES rippuvast krossikoolist) vaatevinklitest, võitis ikkagi praktika. Hakkan nüüd starte ka õigesti harjutama:)

Sügissurf Rohukülas

Peale Nasva eestikaid on olnud pikk paus veepeal käimisest ja tegeletud rohkem MTB rattamisega. Kuid hea tuule prognoos ja soe õhk ajasid mind jälle veele, kaaslasteks Haapsalu Jaanus ja Raivo. Kohal olid ka teised tuulesõltlased nagu Mart, Barabanov ja sellid keda ma nimepidi ei tea. Kohale jõudes oli tuulepidu, lõunast, 10..13 m/s. Veepeal sõideti 4,2 ja 4,7 stega. Minul oli kaasas ainult 6,3 ja 7,0 slallikad, seega kokku pauguset NP RS6 6,3, laud 104 falcon ja uimeks Select peenike 39. Purje tõmbasin alt max mõõtu ja kardaani 1 cm ette, poom keskele. Väike jänes tuli püksi kui jalutasin munadeni vette, puri laperdas tuules ja külm vesi imbus kalipsosse. Liiga pikk paus on olnud vahepeal oli esimene mõte, kuid siis kui juba purje tuulde tõmbasin ja laual olles trapetsisse haakisin ning täie pasaga mugavalt lainetes lendasin oli jänes kadund ja loll irve tuli näkku tagasi. Surf on lahe. Tegin paar kuiva otsa, siis kalda poole puhkama, kuid vesi on nii madal, et muuli madalikust mööda kimades täie glissi pealt lõi laua korra viltu vastu kivi. Mõnus, kaldal vaatasin uime otsal kalasuu ja vuntsid, pekki. Kaldal kohalik sõber Jaanus rääkis, et see üksik kivivana on ikka madalveega pikauime mehi üllatanud. Panin siis uimeks costom 34 cm ja tagasi veele. Paugutasin seal järjest tugevneva tuulega järjest kiiremaid triipe ja glissis tsaibe, kuni ühel tagasi otsal viskas üks murdlaine mu niimoodi lendu, et jäin kuidagi rippuma ja kõrgust tuli hirmutavalt palju korraga. Õhus olek tundus kuidagi eriti pikk ja abitu, et ei suutnud korralikult maandumist ettevalmistada ja siis vajusin kuidagi ette ja sukeldusin täiehooga vastutulevasse lainesse. Pauk oli nii kõva, et eemal eespool sõitev Jaanuski kuulis seda ja tuli vaatama, mis juhtus. Õnneks varustus terve, aga käsivars jäi kusagile masti/poomi vahele ja sai sellise vindiga haamri litri, et närvivalu lõi korraks käe tuimaks. Udisin valu trotsides ja Jaanuse järelvalve all kaldale tagasi. Hea, et on sõbrad, kes tunnevad huvi kui keegi ära kaob veepeal ja siis sul silma peal hoiavad kuni kaldani tagasi peale mingit jama veepeal. Tänud Jaanusele, kes veel ka mu kamad kaldalt autode juurde tassis. Olen nüüd tänuvõlglane Jaanusele, õnneks kondid terved ja lihasvalu läheb paari päevaga üle. Kaldal üritasin küll head nägu teha, kuid hiljem saabunud sõber Peebuga vist midagi tarka ei osanud rääkida ega arutada. Koju sõites tõmbas ka kaela kangeks, sellest paugust. Muidu oli ju super surfipäev ja sellist ilma koos tugeva tuulega ei ole kunagi liiga palju.

Bacardi Fun kokkuvõte

Sel aastal oli mul plaanis osaleda slaalomiklassis ka Bacardi Fun sarjas, kuna eeldasin see on minu harrastaja tasemele võimete kohane tulemusspordist tuleva võidujoovastuse saamise võimalus.
Esimesel Pärnu etapil vastaski kõik ootustele, seda kroonis ka üldarvestuse 6. koht ja seeniorite 3. koht. Emotsioonid laes.
Teisel etapil oli Pirital esimene võistluspäev sarjas liidetud Aegna maratoniga, mis oli vale varustusega olematus tuules üpris piinarikas kõõlumine ja mitte fun. Õige oleks kaasategemiseks leida olnud korralik praam ja suur puri minimaalne tuul liikumiseks kinni püüda, et konkurentidega samas tempos püsida ning funnida. See kannatus võttis isu teisel päeval kaasa teha sarnastes tingimustes kõõlumise ja tulemus 66. koht võrdus peaga vastu seina jooksmisega, valus.
Kolmandal Saaremaa Nasva etapil ootasid meid jälle tuulemiinimumil võistlustingimused, sai siis proovitud ONE DESIGN noorteklassi 185 L svertlauda võistlemiseks proovitud. Tiksuvates tingimustes oli minu liikumine sellel laual võrreldes konkurentidega väga niru. Probleem oli ujuvuses ja purje suuruses, mida oli selgelt vähe nende tingimuste jaoks. Sama jutt Pirita kogemusele.
Enne viimast Hiiumaa etappi anti välja vahekokkuvõte sarjast, kus selgus et minu Pärnu sõidud andsid kogu sarja kokkuvõttes lootust seenioride arvestuses kolmandat kohta selgelt hoida ja isegi teist kohta püüda, kui saab minu jaoks glisseerivates tingimustes võistelda. Prognoos andis lootust ja võtsin slallikale lisaks kaasa ka HiFly õppesvertlaua, et juhul kui ei puhu, läbida rada teistega samas tempos ning osavusega mitte palju kaotada põhi konkurentidele. Seda testida ei olnud muidugi aega. Tuult ei olnud kahel päeval slallikale piisavalt ning õppelauaga osutus liikumine sarnaselt noorteklassi sverdikaga minu jaoks masendavalt aeglaselt, kus ma isegi hea täpse stardiga olin finishis eelviimane. Liikumiskiirusega kaotasin sirgetel ilmselgelt enamusele osalejatest, ilge pauk minu tulemusejanule ja surfi vaimustusele Fun sarjas. Jälle see sama reha vastu molli, kolmas kord. Tuleb meelde üks eestlaste vanasõna. See, et ma seda kõike siin kirjutan annab mulle lootust, et see ikkagi karastas mind minu teekonnal ja vaim sai tugevamaks. Lahendus on osaleda õige varustusega vastavalt tingimustele, mis toob päevakorda ka formula komplektiga tutvumise ja sõpruse. Surfisõber Hardcore oli sellega läbi kahe viimase etapi vaieldamatu liider ja favoriit. Ka hetkel kehtiv tuulemiinimum soosib kindlalt formulat svertlaua vastu. Svertlaud on minu arust ainult tuuletu Aegna maratoni teema.
Kokkuvõtteks oli fun sarjas osalemine hariv ja uudne minu purjelaual võistluskogemusele ja erinevate surfivarustuste testid erinevates tuulte tingimustes "põhjalikud" kogemused, mida edaspidistes kvaliteetaja kasutuse valikutes arvestada. Sai põhjas ka käidud ja purjelauatamist "armastama" hakatud. Täna ma isegi ei tea, mis koha ma sarja üldkokkuvõttes saavutasin, kindlasti alla oma võimete ja ego ootustele. Surfihaigus on siiski ravitav nii, et võib rahulikult edasi surfata:) Surf on lahe.

Tsikliga seenel

Tuule vaikset aega on kõige parem ikka tsikliga sisustada. Seekord siis seente luurel oma lemmik metsaradade äärtest. Minu lemmikud on kuuseriisikad, neid on lihtne söödavaks teha, paned aga soolase võiga pannile, praed niikaua kui ääred kergelt tumenevad ja või pruunistub, paksemaid keerad ühekorra ja valmis. Need maitsevad nagu kvaliteet lihavorst oma iseloomuliku suussulava mekiga. Sel aastal oli suvi väga kuiv ja sügis algas külmaga, seepärast riisikalisi metsas vähe veel. Sita- ja kännuseeni see eest kubiseb. Sügist lubab niisket ja sooja, ehk veel annab seeneaega järgmiste soojade vihmadega. Mõned kuuseriisikad siiski leidsin ja koju pannile, naine-lapsed rõõmustasid.

Papa Slall 3, Lohusalu

Eile veits külmetasin vihma käes ja vibra sees, kuid isu korraliku tuulega võistelda suur. Kohal kogu eliit ja slalli huvilised, tuult merel alates 12m/s kuni 18 m/s, päris karmid tingimused ja laine suur ning murduvad rullid. Panin kokku oma korralikud slallikad 6,2 ja 7,2 NP, laud 104, uimeks alustuseks 34 Costom, kardaan keskele. Esimene start ei saanud rullist üldse minema, kogu karavan pani ees minema siis mina viimasena ja kõik setid paigast ära, trapetsi aasad liiga ees, laud spinnas kogu aeg ja väga ebamugav oli sõita. Punnisin sõidu lõpuni, siis selgus et ei läinud arvesse ja paljud kobisid juba poolepealt maha. Kaldal nuputasin, kuidas setti mugavamaks teha, panin kardaani 2 cm tahapoole ja aasad tsipa tahapoole. Teises sõidus kleepis lainetes hirmsalt lauda kinni ja alla triibul uks lahti perse upakil lõpuni. Panin kardaani 2 cm keskelt ettepoole ja lasin 2 cm poomi allapoole. Kolmas sõit juba parem aga spinnas ikka hirmsasti ja kontroll lainetes null. Tehti supi paus ja otsustasin panna pikema uime Select 39 cm, et vahustes lainetes rohkem pidet saada. Startida kohe palju parem seal vahupudrus ja lainetes hoidis oluliselt rohkem kinni, mis andis ka lainet valida ja krüssu teha järsemalt kui vaja. Väga mugavaks läks, ei tea kas inimene harjub olukorraga või mis, aga sain lõpuks setid toimima ja viimased sõidud sattusid minu kõrvale juba eliidi mehed nagu Erno ja Tartu Tomm, või nad hakkasid hoopis väsima. Hea kogemus ekstreem tingimustes enda oskusi ja setingu valikuid proovida, tulemusest ei saa küll rääkida, kuid ma ei olnud sellistes tingimustes veel slalli sõitnud. Ulme oli vaadata kuidas Jürka ja Peterson liikusid kohe esimesest sõidust alates oma suurte settidega pudrustes lainetes eliidiga sama kiirelt, mis peale Peterson kiitis Pärnu lahe sitta lainet, mis treenib sellisteks tingimusteks krundi alla. Mulle teeb rõõmu see, et lõpuks sain enda setid ja peas kõik paika, mis lubasid mugavalt sõita viimased kaks sõitu. Järgmiseks selliseks korraks on mälufailid olemas.

Pärnu Slall III etapp

Hommik jälle kiirustades ja Pärnusse jõudsin napilt kipperi ajaks. Panin kokku Targolt laenatud 6,7 paoint-7 2009 slallika, mis juba rigamisel tundus kange ja jäiga konstruktsiooniga puri. Kuna prognoosi oli siis ka igaks juhuks ka tormika 6,2 NP. Veepeale kohe otse starti ja selgus, et tuult on väga napilt sellele purjele. Glissis hoidmiseks asend purjel hoopis teistsugune kui NP purjedel ja tuule nõrgenedes kaob vedu kohe ära, mis oli ilge nöök. Tiksusin esimese sõidu lõpuni ja kohe kaldale 8,3 Daytona kokku, uimeks Select RS41, kardaani 3 cm ette. Jõudsin alles 3 starti, mis õnnestus hästi, kogu sõidu 4, kuid finishi joonel lipsas rakett Ivar napilt mööda. Kohe oli sõidurõõm tagasi, set töötas ilusti ja kiiruses võitsin isegi Silverit, kindlama tsaibiga sain viimases märgis edu ja 4. Järgmise stardi käisin stardis laines sisse ja magasin maha, viimasena minema kohti parandasin sõiduga. Siis hea start ja sujuv sõit, 4. Eelviimase stardi ootel avastasin, et alt 3 ja 4 purjeliist katki, kuid mingit kuju puri ikkagi hoidis, seega otsustasin viimased kaks sõitu kaasa teha. Puri ei töötanud enam mugavalt, selline närviline kangutamine oli. Peep rõõmustas kui viimases sõidus finishisirgel kiirusega mult 1 koha võitis, teenitult. Kokkuvõttes 8., kripeldama jäävad esimesed kaks sõitu vale otsusega seti valikul, see on see kiirustamine ja hilinemine. Viga oli 8,3 kohe kokku panemata jätmine, oleks jõudnud teise starti. Tehnika lagunemise vastu ei saa, kuid murdlainetes startides peab purje hoidma hoolega. Esimesed korralikud sõidud 8,3 muidugi tegid tuju heaks ja andsid positiivseid emotsioone. Surf on lahe.

Müüdid ja tegelikkus

Plaan oli üle mõne aja jälle surfata ja tuule suund pakkus Püünsit. Ajasin ka Peebu ja Raivo veele, kuid ainult Peebul õnnestus tulla. Maadlesin ikka mõtetega omas 8,3 purje setingutega, kuidas rigada, et ei tekiks seda kangutamise tunnet. Tõmbasin alustuseks 1 cm üle mõõdu ja proovisin siis vee peal. Tundus pehmem ja ei kiskunud nii palju ja kardaani ette poole tuues sain ka trapetsiaasad suti tahapoole tuua, aga ikka ei ole seda head mugavat tunnet. Siis panin oma NP 460 mastile õige NP 7,2 purje ja veepeale, noo tee või tina sama vedu ja aga mugavus nagu öö ja päev. Kaldal arutasime Peebuga asja ja ta pakkus proovida Norsi 100% masti minu 8,3 Daytonaga. Juba rigamisel sain aru, et painded on mastidel täiesti erinevad, kuna kämmid ei läinud nii lihtsalt enam peale ilma poomita. Vee peal ka nagu teine puri, kõik asendid läksid õigeks ja sõita oli mugav isegi puhangutes, uskumatu aga tõsi, mida kõike räägitakse, aga kui ise ei proovi, ei saa teada tegelikust vahest. Selge on, et head purjed tahavad originaal maste, et kõik head omadused töötaks ja sobivus tabelid ei maksa midagi. Kasulik päev vee peal.

Aegna Maraton

Tuule prognoos oli niru, kuid siiski lubas kella 14...16 vahel veidi rohkemat. Hommikul ma juba ei olnud veel väga kindel startija, kuid Peep oli entusiasmi täis ja suutis mu ikka ära rääkida. Rigasin oma kõige suurema purje seti ja laenasin Heiko käest 125 L Mistrali slallika. Võtsin stardi protseduuri suht rahulikult, sest maratonide kogemused näitavad, et stardirüsinas ei võida midagi, kuid oht varustust lõhkuda on suur(väike paralleel suusamaratonist). Siiski 10 min hiljem startides avastasin ennast üksi rannalt ja teised juba suht kaugele välja tiksunud, esimene viga. Vaatasin siis tagant tulles ees kulgevate liikumisi ja avastasin, et paljud ei võta tiksudes märki ja peavad pautima, seega võtsin kohe krüssunurka teravamaks. Sain napilt märki ja puhtalt edasi, enda rõõmuks kohtusin ka Peebuga märgis, kes oli ka glissi proovides alla vajunud ja paudiga uuesti üles pressis. Siis olin juba tagumises grupis sees kuid minu tiksumine oli ikka aeglasem teistega võrreldes ja üsna pea avastasin ennast jälle üksi veepeal kõõlumas, mis oli väga nüri tegevus. Paljud optimistid pumpasid jälle ennast alla tuult lootuses glissates Aegna poole kiiremini saada, kuid tuul muudki vajus ja mina ei viitsinud pumbata, sest ega ma ka ei kujutanud ette kui kaua siin päris täpselt aega Aegna alla ja tagasi tiksudes kulub. Ja enese tunne ei olnud suureks pingutuseks kõige parem, seega tasa ja targu sirgelt Aegnani. Vahepeal olid puhangud, mis rõõmustasid ja proovisin ka punnitada glissata, et kas või vahelduse mõttes sellele nürile kõõlumisele midagi muud teha. Asjata, kuid hoidsin sedasi meeleolu üleval, häirima hakkas see, et mõned tiksujad võtsid paremini kõrgust ja ma ei saanud vee pealt aru, kus see kuradi Aegna sadama poi kurss on, võibolla vajun ka liiga alla, sest tuult oli suht nirult ja kõrgust võtta sellise kiirusega kulgedes väga niru. Sõber Peep muidugi pani jälle kohe alla tuult formulistidega Tallinna lahele speedima või midagi veel paremat tegema ei näinud teda enam, ei tea, aga nüriks läks see tiksumine ja Aegna vist ka ujus hirmuga kaugemale, kui selline trobikond hullusid vaikselt aga sihikindlalt lähenevad. Kui Püünsi ranna profiil paistis hakkasin nägema ka Aegna sadamat ja arvestasin, et olengi veits liiga alla vajunud, sest ka esimesed liidrid tulid tagasi hoopis kõrgemalt ja nemadki ju lasid alla tuult veel glissi üritada, vana siga. Pautisin esimest korda, mispeale avastasin, et minuga koos pautisid ka eespool olijad nagu Randar, Lemps ja teised. Selge, kõrgust vaja, jube naljakas oli nüüd vasakul halsil sõita peale kahe tunnist paremal rippumist, lahe. Tuul kadus vahepeal täitsa ja kõrgust ei tulnud kuidagi, kuid paar korda pauti ja lõpuks märk võetud. Vot see oli võit, lõpuks saab tagasi kodu poole. Rõõm oli jälle ka Peebuga kohe peale märki kohtuda, ta veel tegi viimast sirget ka märgi võtmiseks, hull optimist. Kolgata tee aga alles algas, eri nüri tiksumine suht ilma tuuleta. Meenub sellest alles Kuulimunale lähenedes kui Peep hambad ristis pumpas mulle oma 144 liitrisel järgi ja läks ka viimases märgis mööda. Hull maratoni mees, mina ei võistelnud enam kellegagi ja tegin pinge vabalt oma "karistuse" lõpuni. Tuju läks paremaks kui nägin Peepu kaldal reipalt ja mitte vähimagi väsimuse märgita muljetamas oma 4,5 tunnist seiklust merel, hull optimist, lahe. Mulle meeldivad sellised hullud, ma ise ka vist selline. Pool päeva kirjas ja siis sõber Eeriku sünnipäevale, kus vanade sõprade keskel ununes kõik päevane piin ja mäletan ainult vahvat päeva. Siga lahe.

Tsikliga metsas ja Kuimetsa rajal

Surfist on siiber, täiega, kuigi puhus jälle terve päeva ja kudesin täna hommikupoole kodus padjal. Lõuna paiku kuuldus küla vahel tsikli mürinaid ja mulle ei andnud see rahu. GAS GAS ja co panid Aeli poole kruusale niisama kärbseid püüdma. Ma olengi oma raudratsu kauaks tolmukoguma garaazinurka jätnud ja oma muraka luureretke Kadja rabasse edasi muudkui lükanud. Kondid olid sellest vastikust veepeal tuule käes kihutamisest kanged ning hing ihkas midagi muud vahelduseks. Kella viieks oli paak täis ja plaanid paigas. Kimasin esimese jutiga Vahastu teelt rabasihile ja tuld Kadja järve poole. Mets täiesti kuiv ja rohi paistab mõnusalt jälle läbi, mis teeb kännud ja kivid kaugelt nähtavaks, saab veits ka tempot teha. Turbakraavid on ikka põhjatud aga paraja hooga kannavad üle, kui tagarattas hoida. See ununes mul tagasi tulles ja panin ühes kraavis ühe kohustuliku ülenipli ka ikka ära. Rabas on see hea asi, et kui kukkudes kerra tõmbad, siis haiget pehme samblavaiba peale maandudes ei saa. Õnneks kukkumine oli meeles ja ainult hambad plaksusid kokku, vist jäi suu veits lahti suurest ehmatusest. Murakaaeg on selleks aastaks jälle läbi, aint mõned kuivand junnid leidsin, pagana aeg lendab suvel nii ruttu, et talveks murakmoosi sel aastal ei saanud, jama. Tagasi tulles nägin Kuimetsa rajalt tolmupilve ja keerasin vaatama, et mis värk on. Juss 942 paugutas seal trenni teha. Küll see mees ikka lendab ja liigub kiiresti samaaegselt. http://www.jusslaansoo.com/uudised/35-uudised/108-ktm-testipaeev.html (video rajast kiivri kaameras) Sain loa ka siis meie kandi AMA klassi hüpetega rajal pool tunnikest venida, seda võrreldes Jussi tempoga. Hirmus soones ja kivine oli, kahe trampliiniga sain sõbraks, teised veel hirmutavad, vähese trenni viga. Hoidsin ennast teadlikult tagasi ja meenus surfist fraas TARK EI TORMA. Tervelt kodus tagasi ja päev kirjas, lahe.

Rohuküla Papaslalli venitustrenn

Osad surfisõbrad maandusid peale eilset slallipäeva Haapsalu ööellu ja siis hommikul otse Rohukülla, minagi jõudsin koos Peebuga kella 13.00, kui parasjagu oli tuul keeranud õigeks ja puhus täiega 5-stele. Ivaril ja Papal olid suht hapud näod eilsest, kuid vee peal käisid ära mõlemad lühikest aega, väsimus vist rohkem ei lubanud. Mul on üks vana NP retro slallipuri 5,8 WARP, aastast 1980-ndad, mis on tahtnud hirmsasti jälle tuules tantsida ja oma eksistensi õigustada, mida ma talle ka võimaldasin. Sain sellega ilusasti esimesel triibul minema kui äkki käis trapetsis raks ja trapetsi konksutorurihm läks puruks, tore lugu, et kestis terve eilse võistluspäeva lõpuni ja alles nüüd läks puruks, vedas. Tagasi kaldale poole lennates raksus poom tagaliigist ja pingutusklamber puruks, mis oli mu oma lollusest, sest lühemat poomi vajades jätsin tagalukud lahti, mis andis poomi 10 cm lühemaks. Torud surusid plasikklambrit nii kõvasti tagasi, et see järgi andis, ise loll. Kaldal otsustasin mitte enam selle retroga jännata ja panin kokku oma lemmik 7,2 slallika, alt rullid 24 cm kokku ja lühikese 34 costomi alla, mis toimisid üli hästi kõvas tuules. Trapetsi sain laenuks Ivari käest, mis oli tiba suur ja võõkas, see kippus kogu aeg mulle rinnahoidjaks kerkima, aga hädaga sai hakkama. Karmoga ja Peebuga kihutades kiirus mul väga hea, glissis tsaibid tulevad ka lainetes juba. Eilsest oli üks villi pihku tekkinud, mis nüüd naha maha viskas ja valutama kippus. Proovisin tuule raugedes veel Peebu 6,3, mis ei hoidnud üldse enam tuult sees, kuidas see Peep sellega nii kiire on, ulme. Tegime Haapsalus Peebuga veel ühed pitsad ja siis koju. Kõvad surfipäevad jutti, mahlad kehast väljas, lahe.

Kaua oodatud Papa Slalli I etapp

Hommikul plaanisin, et hakkan kohe varakult sättima ja saan kohapeal oludega tutvuda. Siis õiged seti valikud teha ja rahulikult võistlema hakata. Aga läks nagu alati, ikka molutasin kuidagi hommiku ära ja kui lõunast minema sain jõudsin napilt regatud ning kohe stardiprotseduuridele. Selga said kõik startijad väga ökod Rip Curli lykrad ja puha. Tuult paistis kaldalt piisavalt ja kui Martin pani 7,8, Hardcore veel 6,7, siis mina panin 7,2, uimeks 39 jäik. Kalda alt minema pannes ja taga lahe peal kõik klappis, vedu vägev, setid paigas, mõnus. Esimese stardi ootel kuidagi pusserdasin oma kellaga ja käisin kolme minuti lipuga koos sisse puri muidugi valepidi ja väike stardiärevus lõi korraks üle pea, mispeale magasin stardi maha ja suht lõpus minema. Stardisirge ja esimese poi vahe täielik heinamaa ja mina hoogu sisse ei saa, tee või tina, nihuke kangutamine ja tundus purjevedu vähe. Märgid tegin puhtalt ja kiirelt, kus parandasin oma kohta keskele, ühes märgis 6 kohta korraga, siga lahe. Teistes sõitudes hoidusin teiste taha jäämisest ja hoidsin veidi alla, kuid tuul kõikus ja jäin pidevalt kuidagi tuule auku, ei oska startida napi tuulega ikkagi. Sõite tehti 3*3 sõitu kokku üheksa sõitu, esimeste sõitude ajal tuul veidi lahja ja osad käisid purjeid suuremaks vahetamas, mina ei julgend seda 8,3 panna, sest tuult siiski tundus olevat ja prognoos oli kogu päevaks. Viimastes sõitudes tundus tuult rohkem olema ja kohe õnnestusid ka stardid ning sõita koos liidritega on lust, mis üllatuseks on mulle täitsa jõukohane juba. Eelviimases sõidus esimesse märki Henri Kaare järel ja siis järgi võtta Silverile kiirusega, ülihea tunne oli sellist sõitu teha. See on minu tase, mida sisemine mina ootab juba ammu. Finishi heitluses napilt Silveri taga 4. Hea emotsiooniga ka viimane sõit esikümne sees. Kripeldama jääb see võislustel purje valiku hirm suurte purjede kasuks, seega ka kaotan oma võimalused. Nüüdsest luban hakata ainult üle purjestuses võistlema nagu Martin pärast mind noomis ja juhendas. Tema ise vahetas peale esimest sõitu kohe 7,8 purje 8,6 vastu ja noppis esimese poi võite isegi hilinenud startidega alt tuules, ulme. Tulemus polnud nagu paha, kümnenda koha piiril aga enesetunne on sant poole gaasiga võidusõitmisest ja ikka jälle nirudest startidest. Mis võib olla ongi kinni purje lahjast veost, sest kella saan ilusti paika ja kiirenduse teen õigeaegselt joonele, kuid liinipeal koos teistega vajub hoog ja koha valikut teha on siis juba hilja. Pean harjutama ka liidreid jälgima stardieel, mitu korda tabasin ennast ülevalt kaatri juurest suvamassi keskel kinni oma plaaniga punnides ülevalt puhtast tuulest startida, samas liidrid panid kõik alt ja puhtad tuuled kõigile, masendav. Kui saan starditaktikad selgeks ja õnnestuma, siis võib ka tulemust loota. Head meelt tegi Ivari head sõidud ja sellest ka kõrge koht, kuigi ka tema kurtis purje valiku altminekut liiga väikse peale. Pean teda oma taseme kõvaks konkurendiks ja trennides palju koos harjutanud/võrrelnud. Kogemusi jälle kuhjaga, minult ka mõned punktid tiimi arvestusse, Peep oli hädas ikka oma tsaibidega, mis jättis ta punktidelt välja. Hardcore tunnustas mind ka võidu eest tema üle, mis on lahe, sest ma ikkagi veel pean teda endast osavamaks võistlejaks surfislaalomis. Võistlus korraldus oli meeldivalt sujuv ja seltskond kohal lõbus nagu alati.

Paunküla kagutuulega

Kuna kuulutati välja PapaSlall homseks, siis kripeldas mul ikka see 8,3 valmidus võistlemiseks, mispeale rikkusin reeglit enne võistluspäeva trenni ja teste mitte teha. Alustuseks kodust välja minnes olid suured lootused kõvas tuules testida seda purje aga kohapeal oli jube puhanguline ja mitte nii tugev kui ma ootasin, et kindlust saada ülepurjestuseks selle setiga võistelda. Tõmbasin alt veidi rohkem peale kui ma viimati tõmbasin, kuid veepeal puhangutes rebis ikka lendu taglst koos minuga ja kontroll kaob ning tõusen püstisesse asendisse, mis ei lase kiirust hoida. Taglas kisub ka kuidagi ebalt ülesse, nagu tahaks lendu minna. Kaguga on Ardu soppi mõnus alla tuult lasta aga üles tagasi tulla on tükk tegu, eriti kui tuult napib. Pikalt ei väsitanud ja kobisin kaldale. Vesi on Paunkülas ikka jube soe ja mage, saab janu kustutada veepeal olles, lahe.

Pärnu surfipäev kagutuulega

Prognoos oli peale lõunaks ja kobisingi kogu karjaga kella 13.00 kohale. Ilus rannailm kuni kolmest hakkas lubama ja muudkui tõstis puhangutena edasi. Sõitsin jälle oma 8,3 ja 41 uimega, mis lubasid suht olematu tuulega käima saada aga puhangutes ikka kisub tagaliigi poolt ära, mingi trimmi jama vist. Peab proovima rohkem alt peale tõmmata. Kase ja Papaga võrreldes käima saamine parem, vahel isegi Peep tiksus oma V8 kui minul õnnestus kimada. Väga mõnus on sellise tuulega Pärnu lahes sõita, sest laine on uskumatult sile Pärnu kohta. Proovisin ka mõned triibud Kase 125 manta ja loft 8,2 setti koos Papaga võidu kimades, Papal 9,5 ja falcon 133. Kiiruses suht võrdsed, mis on uskumatu teades Papa kiiruse võimet ja jube mõnusalt jäik ja pehme samal ajal see lofti taglas on, mis puhangutes annab ainult kiirust juurde, samas istud samas asendis edasi. Sellise setiga oleks ka võistlustel paremas konkurentsis. Kamad ikka sõidavad ja inimesed tunnevad sellest rõõmu, lahe.

Pärnus vannis

Käisime Svetaga täna Pärnus plaaniga, et mina saan oma 8-st proovida ja Sveta algaja varustusega pusida. Tuult nagu lubas kui Pärnu poole kimasime, kohapeal passisid kõik kaldal ja ootasid tuult. Siis nagu lubas ja sätiti merele suurte kamadega, mina tegin siis väikest koolitust ja vaatasin, et ka Peep glissab oma 9,0 ning lohedki seisavad stabiilselt õhus. Panin oma setid kokku ja veele, alustuseks kohe puhangus käima ja rippusin kuidagi glissis ühe triibu paremaga välja, sättisin vähe purje trimmi ja glissis ühe otsa ka muuli poole. Kuid siis enam käima ei saanud, proovisin veel Vesselovi 125 Mantat kuid tuult polnud ka sellele piisavalt. Peebu vanakooli V8 vedas samal ajal kogu aeg ilusasti glissida, ulme. Baasis tegime Jürkaga kaks partiid males, mis andis teadmise, et males on mul veel täitsa beginner level.

Slallitrenn Pirtal

Täna siis peale lõunane prognoos andis lootust veepeale saada ja pidas ka paika. Tuult Tallinna lahel 8...12 m/s ja Raivo kibeles hirmasasti Püünsi, aga mul plaan trenni teha suurte kamadega, mis vajavad pikka uime, see kindlasti ei ole hea mõte seal kihutada. Teine asi, et ka konkurente Püünsis pole, kellega enda kiirust võrrelda. Seega ikka Pirtale, kus parkimisega jälle muid valikuid polnud kui jätsiputka taha, autovõtit baasi hoiule andes tegi Andrus küll juttu mingist vennast, kes viimasel ajal on seda vahet trahvikviitungitega üllatanud, kuid see vajus kuidagi kiirustades meelest. Veest maha tulles sain minagi selle 480 kr üllatuse siis täna, surf on lahe. Muidu oli veepeal kogu Eesti slalli koorekiht kohal ja trenn käis pikal triibul kahte märki võttes. Purjeks panin oma 7,2 ja uimeks 39 jäiga, mis toimis üli hästi. Uus pikk poom annab veits harjumatu asendi, kuid ajapikku harjusin ja suutsin head kiirust hoida Gunnari ja Silveriga võrreldes. Erno, Kivistik ja Kaar olid muidugi nähtavalt kiiremad, eriti kihvti püstise asendiga uime peal lendas Kivistik. Viga oli kalipso peale vest panna, mis küttis kere liiga kuumaks ja hapniku kinni, õige oleks täna lykrasärk/vest. Ka sussid jäid teipimata, mis lainetes kippusid vett täis lööma ja siis loksusid jalas. Täiskiirusel tsibe on jube hea teha kellegi kiire kiiluvees, kus kopeerid täpselt trajektoori ja liigutusi, parim võimalus pinge vabalt harjutada õigeid liikumisi täis kiirusel. Kolmas tund oli täis saamas jutti, kui muuli poolses märgis koperdasin põlvega purje alumise liistu pooleks, mis oli ka põhjus maha ronimiseks. Super trenn, super kaadriga ja tuulega. Trennis peab käima ikka endast osavamatega, siis on ka lootust ise paremaks saada. Pirtal on aint see kuradi parkimine üks nöök, pole kuhugi ligemale autot jätta. Klubi on midagi teinud valesti kokkulepetes linnaosaga, sest need surfiklubi kohad ja kogu muu see ala on hõivatud suva peesitajate poolt juba varahommikust peale. Peaks tegema klubi liikmekaardid, kes siis saavad seal parkida, kui mingi suva peesitaja koha hõivab, tuleks pamper tellida klubi poolt. Viidad muidugi selgelt välja ka selle kohta, et mõni surfi huviline jamasse ei jääks. Laagriväsimus on ikka ka veel veidi sees, mida oli ka teistelt kuulda näha.

Surfilaager Roostal

Plaan oli reede hommikul minna laagrisse, sest siis oli prognoos ka tuulele. Lõunast õnnestuski sõitma hakata ja kell 14.00 kohal. Hea tunne oli jõuda mere äärde, kus tuul puhub, päike sirab ja meri surfajatest kirju. Võimas. Kaldalt hinnates tundus tuul tugevam ja panin alustuseks kokku 6,2 ja Peebule tehtud 36 custom maltsauime, mis vajas enne üle andmist väike testimist. Uim töötas tuules ilusti, kuid nõrgemates tuuleaukudes kippus alt kaduma ja kaotasin selgelt kõrgust. Otsustasin siis peale paari triipu kohe ka oma uut 8,3 slallipurje setti testida. Uimeks panin RS41. Pusisin sätingutega terve päevalõpu, kuid head asendit ei leidnudki ja Peebu ning mõne teise slallijaga olin selgelt aeglasem. Tsaibid lõppesid ka enamus seisma jäämisega ja kõõlumisega. Tundus, et selle purje jaoks on seda 104L lauda juba vähe ja kogu aeg oli tegemist, et laud lendu ei läheks, sest puri vedas hirmsasti üle. Sain proovida ka selle taglase setiga 2010 a. 110 Mantat ja 112 Falconit, aga tuult oli siis juba selgelt vähem ning puri tundus kolakas ikkagi ja head võrdlust ei saanudki nende laudadega. Kaldal teistega arutades oli arvamusi ja kogemusi seinast-seina, Peebu pakutud liiga vähene peale tõmbamine tundus järgmiseks testimiseks teema olevat, mida ma siis ei proovinud. Hea päev arenemiseks ikkagi, kus õhtu jooksul sain veel hülgemöla ajada erinevate seltskondadega ja arvamustega suurte purjedega sõitmistest ning settide sobivustest. Õige aeg ja koht testida uusi asju pingevabalt nii veepeal kui analüüsiks aftekale. Laager ise oli hästi organiseeritud, kuid siiski veidi üle rahvastatud nagu viimastel aastatel ikka on olnud. Hea idee oli diskorahvas pealava juurde DJottidega möirgama suunata, kui samal ajal tsillirahvas fännas rannas naturaalmusooni. Õhtujuht Tolik ainult üllatas oma veespordi ja merendusalase võhiklusega päevastes programmides ja totaalse puterdamisega lõputseremoonial, jutt vist jookseb tal liiga kiiresti kui ta ei ole kindel oma tegemistes ja mõte ei jõua siis ka kohe järgi. Näha oli, et ta tundis ennast veits abitult surfarite keskel. Vetikud tegid muidugi jälle super töö ürituse korraldamises ja laabumises sellise rahvamassiga. Mina vana kooliürituste korraldajana oskan võib olla ka märgata rohkem teiste tegijate telgitaguseid ja ma julgen küll öelda, et Vetikute tiim toimis Roostal igal rindel õlitatult. Kahju muidugi, et sellistele üritustele satub ikka ka soovimatud kaadrit, kes varastavad rannalt surfikama ja rikuvad sihilikult laagrikorda, mis teeb laagris valitseva eeldatava muretu olemise veits ärevaks. Mina tsillisin pühapäevani laagris ja eriti lahedad ja siirad olid need Lõuna-Ameerika moosekandid, kes vahvalt tänasid oma viimase esinemise lõpus Alarit kutse eest tulla siia Roosta surfilaagrisse osalema ja esinema. Surfhousi telgi pundid olid ka lahedad omas mahlas, eriti kõva musooni keevitas Karla kitarri ja oma improcoverlauludega. Kvaliteetaeg koos lahedate inimestega, lahe. Järgmisel aastal paneme oma tiimiga ka udumoosekantide pundi kokku, mina vokaal+kitaraga, sveta vokaal, Raivo djambel ja Peep tamburiinil.

Viikingilaevaga Paunkülas surfamas

Kiruvere.ee seltskond korraldas Paunküla ääres muinaslaagri, kus näidati meie kandi elu u. 1000 aaastat tagasi. Kohal olid kõik oma ala kiiksuga käsitöömeistrid, kes tegid selle aja eluks vajalikke tarbeesemeid, selle ajastu vahendite ja meetoditega. Väga kihvt. Veepeal oli ka Tartu Lodjakojas valmistatud viikingilaev Emma, mille kodusadam on tegelikult Saula Viikingitekülas. Tegime siis ka oma Habaja malevaga ühe röövretke Paunküla peal ja kimbutasime paadituriste oma suure alusega ning sõjakate hüüetega. Päris libedalt kulgeb see laev veepeal, süvis on tal umbes 80 cm, seega ümber saarte sai madalikest üle igalt poolt. Pootsmann oli kohalik seltsi malevlane aga aerudel meie küla malevlased. Sveta sai omale ka ühelt kaupmehelt ilusa sõle kleidile, mis on kohustuslik aksessuaar selle ajastu naistele. Hästi lahe ja kirju seltskond oli sinna metsa alla kogunenud, kes ka oma igapäeva elus sellist elustiili viljelevad. Oli ka neid osalejaid kellele on see hobi ja kokkutulekutel võetakse seda rolli mõnuga. Kõva elamuse pakkusid muidugi selle aja sõdalased, kes korraldasid tõetruusid lahingu ja võitlusmänge. Eestlaste hulgas ja vastu esinesid ka leedukaid ja lätlasi, kes andsid kõige valusamaid lahinguid just omavahel. Mehed panid ikka täiega kirveste ja mõõkatega üksteisele üle turja nii, et kiivrid mõlkis ja turvised lõhki. Õnneks päriselt laipu maha ei jäänud, aga pisi traumasid said mitmed. Soodad. Surf on ikka lahedam hobi vist, aga adrenaliini sai ülesse neid vaadates küll. Leiba ja tsirkust sai täiega. Lahe päev kodukandi metsas.

Õhtupoolik Püünsis

Tuuleinfo oli, et puhub igal pool Tallinna lahel. Oliver kutsus küll Piritale, kuid seal oli parkida pea, et võimatu, seega Püünsi. Otto, Ivar, Peep ja Raivo slallitasid juba vee peal. Panin igaks petteks 7,2, et kui kihutamiseks läheb ja läkski. Vee peal trehvasin speedispets Rollet, kes on endale Madise Thunderi purje kasutusele võtnud, kuid kiirust tal ei olnud selle setiga. Minul kiirus väga hea võrreldes Ivari, Otto ja Peebuga, kannatab võidu sõita küll, kord veits kiirem, kord veits aeglasem. Rohkem enda asendites ja tahtmises kinni. Avastasin enda üllatuseks, et tsaibi trenn kannab vilja ja tsaibiga võidan sirgel kaotatu mõnusalt tagasi. Ja tsaib on kindlamaks läinud tsopises pudrus ja suurem hoog annab kohe peale halsi vahetust lihtsamalt uuesti kiirust koguda. Vanast harjumusest ikka mõnikord kipun veel liiga vastu tuult keerama ja siis kaotan kohe ka hoogu. Flippamisega tuleb veel vaeva näha, see tundub järjest olulisem tuulejõu ja purje kontrollimisel hoo säilitamiseks lauale. Vaikse tuulega tuleb veits kinni hoida ja siis juurde tõugata, aga kõvema tuulega püstisemalt ja tuulel lasta keerata, seega veits varem. Nägin üle pikaaja ka vanameister Virgot veepeal, kuid tema oli oma Vigriga täna tuule puuduses ja head minekut ta ei leidnud meiega slallides. Raivo kibeles proovida ikka jälle slallilauda ja esimesel kiiruseproovil meiega sahistas minu Falconiga ees minema, kes ütles, et kamad ei sõida. Õhtul proovisin veel Ivari 101L ISonicu setti 7,8 RS NP aga tuult oli vähe ja mingit head võrdlust ei saanudki, peale selle, et kõva laud ja uimebox jäi terveks peale uimejälje kivisse raiumist maha tulles kaldaääres. Uim sai veits täkke ja liivapaber aitas jälle. Tore õhtupoolik Püünsi laguunis, mis oma kividega ikka hoiab meeled erksad maha ja peale minnes.

Tuulega Topu vannis

Täna hommikul oli prognoos hea läänerannikule ja kuna mul hetkel aega paksult, tegimegi plaani juba lõunast Topu poole kimada. Mul kaasas kogu kari, kes peesitasid rannal ja hullasid vee ääres. Tuul puhus 6,2 piisavalt ja mõned sõitsid ka 5-stega. Vesi nagu vannis ja õhk üle 20C, super luks. See aasta esimest korda oleks saanud shortsidega ka söita, kuid ma lühikese kalpsaga ja palja jalu, mis oli viga. Sest õhtuks olid tallad õhukesed ja katki kivide peal ukerdamisest, kuigi kodus olen paljajalu ikka talda treeninud kividel käies. Proovisin erinevaid poomi, kardaani ja uime sätinguid. Ennem Peebu tulekut ei olnud kellegagi võrrelda enda liikumist, kuna teised tundusid seisvat veepeal, slallikad on ikka kiired kamad, sellistes tingimustes kui uduvire laine ja puhanguline mahe tuul. Peep siga liigub ikka kiiresti juba, kui ta oma setingud paika sai, siis ma jäin pikal sirgel sujuvalt maha, samas kui ma vist forseerisin oma setid pärast poole üle. Poom vist sai nats kõrgele ja ei saanud enam sellist head ja mugavat sit...isasendit hoida, et kiirus püsiks, mast käitus tuules närviliselt ning kehaga pidi kogu aeg asendit korrigeerima. Kardaani tahapoole toomine aga aitas laua töllerdamise paremini kontrolli alla saada. Proovisin ka alguses setti 7,2 ja lühike 32 uim, mis vaikse tuulega ei toiminud, selline naljakas kerges spinnis gliss oli kogu aeg ja uime triip tuli laua alt välja lai. Külg tuules ja alla kandis küll aga krüssata ei kandnud. Veel üllatas mind Ahti, kes tegi tuima rahuga mul nina ees ducktsaibi ja kimas edasi, mille peale ma siis ka kohe üritasin sama. Arvata võib, kus ma tsaibi lõpetasin, seda peab hakkama harjutama, päris edev ja vahest ka praktiline, ma arvan.
Lahe päev üle pika sõidupausi.

Tsikliga metsas

Täna siis tsikliga surfamas. Alustuseks pool tundi krossirajal käed soojaks ja siis tunnike metsas mööda enduuroradu. Krossirajal keskendusin enim ühtlase kiiruse hoidmisega kurvi läbimisel ja trampliinil hooga peale sõidule, et saaks pikema õhulennuga laskumiskaldale. Rada oli kõva ja esikumm ei haakinud hästi, kogu aeg kõhe tunne kurvis piduriga sõidul, vist vaja uut kummi ette. Vend arvas, et keeran vähe peale või jään pidurdamisega hiljaks, liiga kurvi sisse, siis tundub esiots libe või ka jään liiga taga istuma. Hüppel hakkab juba lend kontrolli alla saama, ei kaldu liialt ette ega taha. Mets on lahedam igal juhul kui tuim rajal millimeetrite harjutamine. Rohi on ka metsas peale viimast käiku jõudsalt kõrgust visanud. Õnneks hoiavad teised sõidusooned lahti, aga kui paned oma suva rada pikas rohus, siis on nagu loteriivõidu ootamise elevus, kas nüüd tuleb mõni rist palk üle sihi. Ja siis paned nii, et hambad ja p...se pauguvad üle palgi, lahe. Kui muidu mets kuiv, siis turbaaugud ikka põhjatud ja mul õnnestus ühte ikka maase ka jääda, kuna tagaratas jäi mingi juurika taha kinni ja hoo maha pidurdas. Müttasin seal siis end nats seaks, ratas maa seest välja ja padavai koju tagasi. Küll on hea, et ei pea kusagile kaugele tsiklit kärutama, et sõita. Meil külas oma krossirada ja metsad ümber ringi, kus saab veel sõita ilma, et keegi omandiõigusega ja püssiga keelama tuleks. Merele saab vist juba neljapäeval, kui prognoosi peab.

9,0 Lofti test ja Falcon 133

Täna oli plaanis päeval tööd teha ja igaks petteks võtsin ka surfiasjad autosse, seks kui tuul veel kestab. Poole neljaks Pirtale, kus paistis formula ilm. Papa pakkus, et tal on surfikola Püünsis proovimiseks väljas. Tahtsin juba ammu proovida seda suurt Fanaticu slallikat 133L.
Papa pakkus taglaseks ka tutika seti 9,0 Lofti, mis algul oli veits hirmutav oma suurusega. Kuid juba kaldalt vette kobides tundus puri kergem kui mu enda 7,2 set, vabalt rippus tassisin selle koos lauaga veele. Veepeal tundus esmalt poom kõrge, kuid kui lasin poomi allapoole, siis jälle oleks tahtnud tagasi kõrgemaks panna. Tegin kaks edasi-tagasi glissis triipu, set oli super kontrollitav, natuke oleks tahtnud kauem sõita, et harjuda ja veel proovida otsasid liigutada poomil, poomi tõsta jne. Aga kaldal ootasid teised, kes sügelesid veepeale proovima uut kama. Mulje jäi hea suurest kamast, eriti 133 Falconist, mis läks ülikergelt käima olematu tuulega ja kui juba käis, siis liugles ka lainetel mõnusalt läbi tuuleaukude. Sellist seti on vaja mul surfi kotti, siis võib kuskil poodimi kohta küsima minna.

Püünsi trenn, puhas rõõm

Täna oli plaan loode prognoosi peale läänerannikule sõita, aga hommikused ilmavaatlused andsid valikusse ainult Tallinna lahe. Peep ja Raivo maandusid Püünsi ja ka Oliver oli kohal. Veepealt tuli info, et 6-sed on napi käiguga aga puhangutes parajad, seega kui ei ole võistlus, siis tuleb mõnuga sõita ja panin oma lemmik purje NP 6,2, laud 104, uim34 costom. Setingud purjele -2 jalg, kardaan +2 ette. Käik oli külgtuules hea kiirusega, laud hoidis hästi tsopis kurssi. See uim töötab ülihästi tugeva tuulega, kui krüssus punnitad ja spinnab siis ainult väike asendi püstisemaks muutmine ja jalaga kergelt tagasi tõmbamine haagib uim uuesti kiirust kaotamata. Olengi tähele pannud, et pikema uimega selle setiga krüssul ja tsaibis pikem uim kannab rohkem ja tsopiga lainetes laud töllerdab jalge all. See aga ei lase jäika kiiret asendit hoida ja kui siis spinnab siis pead täiega pidurdama et jälle haakima saada. Tsaibis sama jama pika uimega, kannab kaare pikaks kuna laud ei ole kontrolli all ja kui teed järsema kurvi siis kohe spinnab või kleebib laua kurvis kinni ja seisad. Harjutasin täna halsi vahetust täis kiirusel 1, 2, 3 sammudena: 1. haagin lahti, tagumine käsi kaugemale, jalg välja, puri ette ja veidi alla, põlvist väheke kükki. 2. kaare sees puri tagasi, kehaga kallutan sissepoole vastu inertsile kuni läheb kergemaks, siis kohe enda asendi püstisemaks ja ka puri endale ligi esimene käsi mastile ligemale, flippan tõugates tagumise käega purje lahti, siis tipin vist ka jala-tantsu teistpidi. 3. esimese käega lasen purjel teha kaare ja kraban siis otse tagmisega poomist, esmene järgi ja tõukan purje ette, jalgadega juhin lauda ikka alla tuult, esimesega astun veidi ettepoole, et hoog püsiks, siis tõmban purjega hoogu ja kursile, jalg aasa, trapets, tagumine aasa. Põhiline viga tekib tuulest välja sõiduga, kui ma maha kallutamisest välja tulemise maha magan ja siis astun kohe liiga ette, mille peale laud kukub glissist välja ja hakkan võimlema püsti jäämiseks asenditega, mis reeglina lõpevad täieliku seisma jäämisega koos p...sekaga selili. Muidugi võislustel on märk ainult üks orientiir, mille järgi kurvi trajektoori ja pikkust valida, kaassõdurid teevad alati üllatus momente juurde, mida saab õppida ainult siis kui see on su nina ees. Tekib alati küsimus, seest-väljast-mahun-eimahu 0,2 sek aega ja paned. Seega harjutan trennis ka seest-väljast, et silm harjuks halsi lõpus oleva poi asendi ja kaugusega.
Tegime Peebuga vahelduseks paar pikka otsa ka Aegna alla, kus tuul oli jube puhanguline ja mul keskmine kiirus silma järgi 95 km/h, või vähe peale nii 110 ka võis olla, mul veel gepsu pole.
Super päev, rahvast palju. Olivergi üllatas oma varustusega sellist kiirust hoides ja tsaibe ladudes.
Kokku 4 tundi kvaliteetaega.

Teamriderid pirtal

Pärnu Bacardi Fun I etapp

Kirjutan siis oma esimesest surfipoodiumikoha saamisest. Esimene päev oli prognoos hea, tuult palju, isegi oleks 6,3-ga võinud minna, aga tegin esimest korda otsuse teadlikult üle purjega minna võistlema, seega valik 7,2. Uime valik on selle setile mul niru, kas Selecti RS41 või SL39, kõva tuule jaoks peaks lühema ja taha konksu uime panema. Õige valik oleks olnud minu salarelv costom 34, järgmine kord proovin selliste tingimustega. Esimesed sõidud ei saanud stardist õieti minema, jäin keskmistega puntrasse kinni ja esimesed panid eest ära. Pikk uim ei andnud ka head kiiruse asendit, et kiirusega kõvas tuules kohta parandada. Kõik koha parandused tulid ainult teiste eksimustest ja sirgetel kaotasid kiirematele selgelt kiiruses. Neljanda sõidu ajal tuul keeras ja korraks vaibus, kuid mul õnnestus kuidagi punnitada glissis märki välja ja ka tsaibida, siis tuli uus puhang ja olingi esimesena märgist väljas Nõmmik sai kohe järgi ja sudis järgmises märgis oma formulaga hooga minema nirus tuules ei saanud talle kohe kanda ja sõit teisena üle finishi. Viimased stardid üritasin Martin Ervini järgi tagant tuules, kuid minu käik oli oluliselt aeglasem ja seega sama sitad stardid. Tagant järgi tark olla, oleks pidanud vaikse tuulega Hardcore kõrvalt hästi ülevalt startima, ta tegi sealt häid starte puhtas tuules. Esimene päev kokkuvõttes 6. ,seeniorites 3. Hardcore ja Kivistiku järgi. Konkurendid Valkna ja Saarm turvaliselt taga, kui saaks veel tuulega sõita. Pühapäeval tuult pole, startidega venitatakse minu rõõmuks, kuid siis otsustatakse ikkagi stardid anda. Mul oli kaasa võetud ilma tuuleta startimiseks vana ujuv ront Windglider, kuid tegin esimese stardi kaasa ja siis kobisin maha, sest sellega saab sõita ka kuskil mujal. Terve sõit kulges Ormi taga vahutades ja minu tsaibikaar tegi ka Pärnu lahele tiiru ära. Siga lahe võidukihutamine, samas kui esimesed ruigasid glissata formelite ja suurte slallikatega, sest tuult oli merel normaalselt ka minu 104 slallikale. Puhas vale arvestus palgi kasuks. Vahest on teiste uhkeid kama valikuid vaadates mind julgustanud Virgo kuulsaks saanud ütlus, et ega kamad ei sõida, mille peale seekord oli mul aga veel sitem tuju ja kamandasin lapsed-naise autosse ning koju elu üle järele mõtlema. Õhtul vaatasin, siis tulemusi ja mis sa kostad, mina seeniorides ikka kolmas, kuna Kivistik ei startinud ja Valknal läksid ka sõidud nahka, Saarm võttis häid kohapunkte selle päeva kahest sõidust ning tõusis ise teiseks. Kuradi-kurat auhinnatseremooniale ei osand jääda, kogu esimene poodiumihiilgus läks kaduma, pildigaleriis seenioride kolmas plate tühi. Helistasin hommikul kohe Vesselovile ja lubati järgmisel Pärnu üritusel pidulikult üle anda. Vot selline tore lugu.

Pärnu Slall I etapp

Hommik algas hästi, uni oli hea, pudru kõhus ja kohvi joodud. Asjad autosse ja Pärnusse. Tuul puhub, enese tunne super, kõik on valmis. Purjeks rigasin ainult 7,2, sest prognoos lahja, aga kestev ning see mul kõige suurem. Kipper kuulatud, stardini 15 min, asjad kätte ja veele. Teise madaliku peal vahetan purjekätt ja koperdan ning vajun kergelt käega kolmanda akna nurka. Plärts, purjeaken lõhki, umbes 30 cm L täht, mida v..... . Kähku kaldale, sõita saaks ka 6,3, mis mul veel rigamata. Puri kotist välja, rigatud, veele. Uskumatu, teise madaliku peal 6,3 purje tuulde tõmmates, plärts, topirihm puruks, punn lendas ka minema. Seisin seal ja ei ropendanud enam, vaid mõtlesin, et mis toimub? Keda ma olen pahandanud, et nüüd siis niimoodi? Kuna ma ei ole mingi niisugune, siis ei jätnud jonni ja kobisin jälle kaldale plaaniga 7-se auk kinni teipida ja teise starti jõuda. Teise starti jõudsin ja 5. finishis, teip hoiab veits naljakalt akent, aga peab kinni. Kolmas start esimeses tsaibis tunnen, et puri laseb läbi, vaatan teip lahti. Selge, udin sõidu lõpuni, 8. See asi kah nüüd siis ära proovitud, kõik, aitab tänaseks. Kaldal Vesselov ei saa aru, mis ma siin virvendan ja veepeal ei ole. Vaatan veel paari sõitu kaldalt, kuidas teised täiega mõnulevad. Siga lahe küll, veepeal tundsin end jube hästi täna aga surf nagu iga teine tehnikasport, paneb tulemuse sõltuma ka asjadest. Ja täna läks niimoodi. F-Teamile tulid punktid Peebult, kes tegi korraliku võistluse. Olegile jälle tööd pakkuda nüüd.

Pirita EMV slaalomi I etapp

Päev algas sellega, et prognoosi polnud ja magamata öö lapse voodi kõrval ei sundinud ka sõitma Pirtale võistlema slalli koorekihiga. Kuid juba hommikul Peep helistas ja kamandas Teami eest võitlemise ettekäändel mind liigutama Pirita poole, info merelt andis ka lootust meie 7stega võistlemiseks. Jäin muidugi registreerimisele hiljaks ja kipperite jutud kuulmata koos stardiprotseduuridega, raja skeemidega. Õnneks tehti regamisel meile Karmoga erand ja lisati stardilisti. Kähku 7,2 kokku, RS41 uimeks alla ja veepeale 10 minti stardini. Kiiruga sain teada, et olen 2. heatis. Kimasin siis veepeale teadmata, kus on stardiliin ja mis rada on. Kõik sebisid suvalt stardipoi ja kaatri ümber, mille peale ma sõitsin üles tuult kaldale ja jäin esimest starti vaatama, et kust-kuhu. Kaldal trehvasin Vetikut, kellelt sain teada, et sõidetakse järjest, kuid seda ei taiband küsida, et mis alusel järjest ja kes-kuhu järjest. Poogen, panin siis Vetiku järgi stardi poole. Muidugi magasin stardi maha 10 sek, viimasena üle, rada puhtalt läbi 7-s. Finishis sain teada, et 5 esimest saavad top heati, luuserid kohe edasi kolmandasse. Stardi jälle munesin maha, Lempsi ees seitsmes. Teise kvalifikatsiooni punnisin kogu sõidu Vetikul kannas ja jäin napilt top heatist välja 6. Viimane start sain hästi minema suht eesotsas, kuid siis tuul kukkus viimase märgi eel, kus jäin täitsa seisma ja tiksusime Papa ja Annikaga kõrvuti. Papa ja Annika said esimese puhanguga minema, mina ei saanud midagi. Sain ainult vaadata, kuidas kogu suurte kamade rong mööda pani. Suht viimasena üle finishi. Väsimus oli peal kui veest välja kobisin ja asjad kokku koju. Õhtul tulemusi kuuldes, selgus et minu esimene sõit jäi mingil põhjusel lugemata, seega DNF ja koht 25. Täitsa pekkis koht, vist ka sellise seisundiga loogiline, kui ennast lohutada. Egole ka kõva äratus peale eelmise aasta rahvaslallide häid kohti. Tuleb hakata jälle otsast peale võistlemise ja slalli ABC-ga tegelema. Ja muidugi suuremad kamad hankima vaiksema tuulega sõitudeks, sest muidu ei ole lootustki esimeste meeste sõidu võrdlust ja kogemust saada.