Bacardi Fun kokkuvõte

Sel aastal oli mul plaanis osaleda slaalomiklassis ka Bacardi Fun sarjas, kuna eeldasin see on minu harrastaja tasemele võimete kohane tulemusspordist tuleva võidujoovastuse saamise võimalus.
Esimesel Pärnu etapil vastaski kõik ootustele, seda kroonis ka üldarvestuse 6. koht ja seeniorite 3. koht. Emotsioonid laes.
Teisel etapil oli Pirital esimene võistluspäev sarjas liidetud Aegna maratoniga, mis oli vale varustusega olematus tuules üpris piinarikas kõõlumine ja mitte fun. Õige oleks kaasategemiseks leida olnud korralik praam ja suur puri minimaalne tuul liikumiseks kinni püüda, et konkurentidega samas tempos püsida ning funnida. See kannatus võttis isu teisel päeval kaasa teha sarnastes tingimustes kõõlumise ja tulemus 66. koht võrdus peaga vastu seina jooksmisega, valus.
Kolmandal Saaremaa Nasva etapil ootasid meid jälle tuulemiinimumil võistlustingimused, sai siis proovitud ONE DESIGN noorteklassi 185 L svertlauda võistlemiseks proovitud. Tiksuvates tingimustes oli minu liikumine sellel laual võrreldes konkurentidega väga niru. Probleem oli ujuvuses ja purje suuruses, mida oli selgelt vähe nende tingimuste jaoks. Sama jutt Pirita kogemusele.
Enne viimast Hiiumaa etappi anti välja vahekokkuvõte sarjast, kus selgus et minu Pärnu sõidud andsid kogu sarja kokkuvõttes lootust seenioride arvestuses kolmandat kohta selgelt hoida ja isegi teist kohta püüda, kui saab minu jaoks glisseerivates tingimustes võistelda. Prognoos andis lootust ja võtsin slallikale lisaks kaasa ka HiFly õppesvertlaua, et juhul kui ei puhu, läbida rada teistega samas tempos ning osavusega mitte palju kaotada põhi konkurentidele. Seda testida ei olnud muidugi aega. Tuult ei olnud kahel päeval slallikale piisavalt ning õppelauaga osutus liikumine sarnaselt noorteklassi sverdikaga minu jaoks masendavalt aeglaselt, kus ma isegi hea täpse stardiga olin finishis eelviimane. Liikumiskiirusega kaotasin sirgetel ilmselgelt enamusele osalejatest, ilge pauk minu tulemusejanule ja surfi vaimustusele Fun sarjas. Jälle see sama reha vastu molli, kolmas kord. Tuleb meelde üks eestlaste vanasõna. See, et ma seda kõike siin kirjutan annab mulle lootust, et see ikkagi karastas mind minu teekonnal ja vaim sai tugevamaks. Lahendus on osaleda õige varustusega vastavalt tingimustele, mis toob päevakorda ka formula komplektiga tutvumise ja sõpruse. Surfisõber Hardcore oli sellega läbi kahe viimase etapi vaieldamatu liider ja favoriit. Ka hetkel kehtiv tuulemiinimum soosib kindlalt formulat svertlaua vastu. Svertlaud on minu arust ainult tuuletu Aegna maratoni teema.
Kokkuvõtteks oli fun sarjas osalemine hariv ja uudne minu purjelaual võistluskogemusele ja erinevate surfivarustuste testid erinevates tuulte tingimustes "põhjalikud" kogemused, mida edaspidistes kvaliteetaja kasutuse valikutes arvestada. Sai põhjas ka käidud ja purjelauatamist "armastama" hakatud. Täna ma isegi ei tea, mis koha ma sarja üldkokkuvõttes saavutasin, kindlasti alla oma võimete ja ego ootustele. Surfihaigus on siiski ravitav nii, et võib rahulikult edasi surfata:) Surf on lahe.