Tsikliga metsas

Täna siis tsikliga surfamas. Alustuseks pool tundi krossirajal käed soojaks ja siis tunnike metsas mööda enduuroradu. Krossirajal keskendusin enim ühtlase kiiruse hoidmisega kurvi läbimisel ja trampliinil hooga peale sõidule, et saaks pikema õhulennuga laskumiskaldale. Rada oli kõva ja esikumm ei haakinud hästi, kogu aeg kõhe tunne kurvis piduriga sõidul, vist vaja uut kummi ette. Vend arvas, et keeran vähe peale või jään pidurdamisega hiljaks, liiga kurvi sisse, siis tundub esiots libe või ka jään liiga taga istuma. Hüppel hakkab juba lend kontrolli alla saama, ei kaldu liialt ette ega taha. Mets on lahedam igal juhul kui tuim rajal millimeetrite harjutamine. Rohi on ka metsas peale viimast käiku jõudsalt kõrgust visanud. Õnneks hoiavad teised sõidusooned lahti, aga kui paned oma suva rada pikas rohus, siis on nagu loteriivõidu ootamise elevus, kas nüüd tuleb mõni rist palk üle sihi. Ja siis paned nii, et hambad ja p...se pauguvad üle palgi, lahe. Kui muidu mets kuiv, siis turbaaugud ikka põhjatud ja mul õnnestus ühte ikka maase ka jääda, kuna tagaratas jäi mingi juurika taha kinni ja hoo maha pidurdas. Müttasin seal siis end nats seaks, ratas maa seest välja ja padavai koju tagasi. Küll on hea, et ei pea kusagile kaugele tsiklit kärutama, et sõita. Meil külas oma krossirada ja metsad ümber ringi, kus saab veel sõita ilma, et keegi omandiõigusega ja püssiga keelama tuleks. Merele saab vist juba neljapäeval, kui prognoosi peab.