Aegna Maraton

Tuule prognoos oli niru, kuid siiski lubas kella 14...16 vahel veidi rohkemat. Hommikul ma juba ei olnud veel väga kindel startija, kuid Peep oli entusiasmi täis ja suutis mu ikka ära rääkida. Rigasin oma kõige suurema purje seti ja laenasin Heiko käest 125 L Mistrali slallika. Võtsin stardi protseduuri suht rahulikult, sest maratonide kogemused näitavad, et stardirüsinas ei võida midagi, kuid oht varustust lõhkuda on suur(väike paralleel suusamaratonist). Siiski 10 min hiljem startides avastasin ennast üksi rannalt ja teised juba suht kaugele välja tiksunud, esimene viga. Vaatasin siis tagant tulles ees kulgevate liikumisi ja avastasin, et paljud ei võta tiksudes märki ja peavad pautima, seega võtsin kohe krüssunurka teravamaks. Sain napilt märki ja puhtalt edasi, enda rõõmuks kohtusin ka Peebuga märgis, kes oli ka glissi proovides alla vajunud ja paudiga uuesti üles pressis. Siis olin juba tagumises grupis sees kuid minu tiksumine oli ikka aeglasem teistega võrreldes ja üsna pea avastasin ennast jälle üksi veepeal kõõlumas, mis oli väga nüri tegevus. Paljud optimistid pumpasid jälle ennast alla tuult lootuses glissates Aegna poole kiiremini saada, kuid tuul muudki vajus ja mina ei viitsinud pumbata, sest ega ma ka ei kujutanud ette kui kaua siin päris täpselt aega Aegna alla ja tagasi tiksudes kulub. Ja enese tunne ei olnud suureks pingutuseks kõige parem, seega tasa ja targu sirgelt Aegnani. Vahepeal olid puhangud, mis rõõmustasid ja proovisin ka punnitada glissata, et kas või vahelduse mõttes sellele nürile kõõlumisele midagi muud teha. Asjata, kuid hoidsin sedasi meeleolu üleval, häirima hakkas see, et mõned tiksujad võtsid paremini kõrgust ja ma ei saanud vee pealt aru, kus see kuradi Aegna sadama poi kurss on, võibolla vajun ka liiga alla, sest tuult oli suht nirult ja kõrgust võtta sellise kiirusega kulgedes väga niru. Sõber Peep muidugi pani jälle kohe alla tuult formulistidega Tallinna lahele speedima või midagi veel paremat tegema ei näinud teda enam, ei tea, aga nüriks läks see tiksumine ja Aegna vist ka ujus hirmuga kaugemale, kui selline trobikond hullusid vaikselt aga sihikindlalt lähenevad. Kui Püünsi ranna profiil paistis hakkasin nägema ka Aegna sadamat ja arvestasin, et olengi veits liiga alla vajunud, sest ka esimesed liidrid tulid tagasi hoopis kõrgemalt ja nemadki ju lasid alla tuult veel glissi üritada, vana siga. Pautisin esimest korda, mispeale avastasin, et minuga koos pautisid ka eespool olijad nagu Randar, Lemps ja teised. Selge, kõrgust vaja, jube naljakas oli nüüd vasakul halsil sõita peale kahe tunnist paremal rippumist, lahe. Tuul kadus vahepeal täitsa ja kõrgust ei tulnud kuidagi, kuid paar korda pauti ja lõpuks märk võetud. Vot see oli võit, lõpuks saab tagasi kodu poole. Rõõm oli jälle ka Peebuga kohe peale märki kohtuda, ta veel tegi viimast sirget ka märgi võtmiseks, hull optimist. Kolgata tee aga alles algas, eri nüri tiksumine suht ilma tuuleta. Meenub sellest alles Kuulimunale lähenedes kui Peep hambad ristis pumpas mulle oma 144 liitrisel järgi ja läks ka viimases märgis mööda. Hull maratoni mees, mina ei võistelnud enam kellegagi ja tegin pinge vabalt oma "karistuse" lõpuni. Tuju läks paremaks kui nägin Peepu kaldal reipalt ja mitte vähimagi väsimuse märgita muljetamas oma 4,5 tunnist seiklust merel, hull optimist, lahe. Mulle meeldivad sellised hullud, ma ise ka vist selline. Pool päeva kirjas ja siis sõber Eeriku sünnipäevale, kus vanade sõprade keskel ununes kõik päevane piin ja mäletan ainult vahvat päeva. Siga lahe.