Salmistu sadam

Ida tuul ja Salmistu on mulle kõige lähem koht sellise suunaga. Kohale jõudsin kell 15:30 ja tuul puhus 6...8 m/s. Mulle tundus, et normaalne ja isegi jänes oli ühtlaselt peal. Rigasin 7,8 ja Falcon 104, uim RS41 Select. Esimene triip kohe glissis minema ja täiega lahepeale. Tundus, et tuul hakkab vaikima ja hoidsin kalda lähedale ning triibutasin seal edasi tagasi glissis. Ülejäänud kõik tiksusid ja kobisid kaldale. Mõne aja pärast tuul kosus ja ma julgesin pikemaid otsi teha, kuni tagumise saare alla välja, kus avamerel oli nagu tuul pehmem ja glissis hoidmiseks pidi punnitama ja nati ka allatuult laskma. Otsustasin tagasi pöörata ja oligi mul ka aeg esimest korda tiksuda. Eriti tark otsus sellise tuulega täpiks sõita oli esimene mõte peale seda kui oli selge, et glissiks tuult napib ja tagasi ots tuleb vist pikk ja nüri tiksumine. Kalda pool saarte vahel paistis ikka jänes peal olevat ja tuult piisavalt, see on see termotuul. Merel ei puhu aga saarte vahel ja kalda all tekib sooja/külma võimendus. Tiksusin nats tagasi umbes 5 min ja esimese saare nuka tagant sain puhanguga jälle minema, nägu oli jälle naerul. Tuul tundus ikkagi pehmem ja kobisin kaldale, kus otsustasin proovida oma vana Daytona 8,3 masti tõmmata. Kaldal oli uudistajaid, et mis formulaga sa sõidad ja üllatus oli suur kui nägid, et mul kõige väiksem laud ja sama suurus järgu puri. Ulme. Panin siis 8,3-ga jälle glissis minema ja tiirutasin paar triipu, kuni sai isu täis selle niru glissiga punnitamisest. Kaldal trehvasin Hangloose Ivarit, kes arvas et jama tuul ja otsustas edasi Lohusalu poole põrutada. Mul oli aga tänaseks isu täis ja ajasin uute sõpradega kaldal slalli juttu ja õhutasin uusi nägusid võislustele osalema. Paljud pelgavad tulemist oma nigelate oskuste pärast. Eks ta ole fan ja sport on enamusel inimestel täiesti eri asjad, aga mina ja veel 100 surfarit Eestis arvab, et seda kokku pannes saab veel suurema fan´i. Olen veel ikka selles elevuses, et purjelaual võidukihutamine on super lahe. Üksi triibutamine on juba mage, ainult kui uusi kohti avastada ja Põhja ranniku saarte vahel näiteks matkata, aga sedagi on kampas lahedam ette võtta.
Ilm oli super ja trehvasin palju uusi nägusid, keda polnud kordagi näinud. Lahe päev!

Paunküla mu arm

Jaanipäev oli plaanis koduküla jaanitule ümber tantsu lüües ära teha, seega ei saanud mereäärde pikka plaani teha, kui tuul alles õhtul puhuma pidi hakkama. Mõtlesin, et saab ka sellise edela suunaga Paunküla peal oma tunnid kirja. Esimese käiguga kella 16:00 ajal sain oodata pool tundi, kui tuul õiget hoogu kogus ja siis tegin alustuseks 7,9 ühe triibu, tsaib ja plärts esimene jala-aas lahti. Jäin napilt püsti ning udisin kaldale, kruvi pooleks. Sobrasin oma surfikoti kruvidetaskud läbi aga aasakruvisid ei leidnud. Kama kokku ja koju tagasi, kodus mul olid vanad aasad koos kruvidega ühelt Mistralilt.
Teise ringiga tulid ka kodused kaasa, sest vihma ei sadanud enam ja oli soojemaks läinud. Tuul puhus ikka mehiselt, ainult et edelaga on seal värava kalda all tuulekott ja peab kama kakssada meetrit kaldat pidi ülestuult tassima või veepeal võimlema olematu tuulega tuuletsooni, kus puhus 10..15m/s. Mulle meeldib ikka veepeal ujuda ja võimelda, aga tuule käes sai kogu vaev tasutud. Puri 6,3 ja kaks tundi vilet ja vaeva vaheldumisi, tüüpiline edelaga Paunküla, korra puhub üle veehoidla, siis satud kusagile tuule auku järve vastaskaldal ja tiksud 10 min tagasi tuuletsooni. Edelaga saab kogu 4 km pikkust Paunküla sirgelt triikida edasi ja tagasi. Laine selline pehme ja madal, kihutamiseks superluks. Hoolega peab arvestama tuuletsoone, et mitte hooga sõita liiga ligi kõrkjapuhmadele, saartele ja kallastele, sest peale jeebust avastad siis juba ennast täielikust tuule vaikusest ja/või võimled tuulekeeristes, mis puhuvad ka ülevat alla 10 m/s. Parim lahendus on triibutada keset suuremat lagedat ja jeebused teha tugevates virvendavates tuuletriipudes.

Õhtupoole ilmus kaldale ka üks perekond Albust, kus kaks perepoega 16 ja 19, kes olid endale avastanud vahva hobi, windsurfingu. Neil oli kahepeale üks komplekt ja käisid vaheldumisi veepeal oskusi proovimas, laud Fanatic Viper ja puri 6,5 Gaasta Pilot. Noorim 6 aastane mängis meie poistega veeääres autodega ja emad said juttu ajada. Isa oli neil ka selline muhe rahulik sell, kes tundis rõõmu poiste hobi üle.
Neid vaadates tuli oma surfitee algus meelde ja üritasin neile ka nats jagada oma kogemusi purje rigamisel ja veepeal laual asenditega, aga taipasin mingil hetkel, et tahan kohe kogu oma jutu ühte jutti kuni viimase Pärnu võistluseni edasi anda. Step by step. Loodan, et nad said minult ikka seda mida nemad vajasid, mitte vastupidi, et ainult mina sain oma elevuse windsurfist kellegile anda, mis minul välja tahtis tulla. See kipub algajatel surfiõpetajatel, nagu mina olen, ikka juhtuma. Lahe on näha uusi huvilisi, kes janunevad purjelaual tuult püüdma. Tragid poisid olid ja kindlasti saavad nad oma glissid varsti kätte. Tahtmist oli neil kõvasti. Tuult neile!
Vahva õhtu Paunküla ääres. Õhtul veel tule ääres tantsu/tralli ja igikestvat möla külameestega elust ja naistest jaaniõlle kõrvale. Elu on lill!

Püünsi laguun

Kui tuul puhub ja kutsutakse veepeale seltsiks, siis ei saa ju minemata jätta. Tuul puhus 10+m/s ja Püünsis on lahe slallida, seal on Rolle ja Madise orgunnitud slallipoid kogu suve sees. Võtsin kaasa oma uue veivipurje Torro 5,0, mida oli juba hirmus tahtmine olnud tellimuse kätte saamisest saadik kõvemas tuules proovida. Rigasingi alustuseks 5,0 ja Falconi, uim 34 costom. Naljakas on jälle pisikeste veivi purjedega tuult püüda, kuidagi ulme kerge ja olematu veopunktiga tunduvad võrreldes slallikatega. Aga kui harjud sellega, siis on lust veestardi ajal ühekäega lõdvalt seda tuules hoida ja kergelt peakohal suunata. Muidugi kiirus on olematu ja mingit madala kolmnurgaga slalliasendit võtta ei saa, sest puri ei kanna sind ja töötab ainult püstises asendis ning ootab millal teed lainelt cutbacki või mõne chophopi koos vulcaniga. Peale paari proovitriipu käisin kaldal ja panin kokku slalli seti 6,3 ja uimeks 39 peenike. Milline kaif kiirusest ja glissis jeebustest. Tiirutasime seal siledal rajal mõnda aega, kuni siis Peep pani väikese katapuldi ja kobis kaldale. Hiljem selgus, et kõva pauk oli olnud, puri lõhki ja õlg kange.
Tõmbasin paar triipu ka Aegna alla ja seal kalda all siledal veel täis glissis jeebus ning tagasi. Tagasi otsal kuni lootsi poideni suured ja siledad lained, millede peal ja vahel on lust kihutada, laisa veivi sõitmise tunde saab kätte. Väiksed cutbackid ja alla lainet liuglemised, äge. Lootsist alates hirmus rodeo, lained risti-rästi ja põrutavad hirmsasti jalgu. Olen avastanud asendi, millega vajun nagu veits küljele ja ripun kõvasti poomil, et jalad suht horisontaalis ja vetruvad üles-alla koos ahtriga, siis ei põruta jalgu ja isegi kiirus tundub tõusvat sellises asendis chopis kui hoiad seda asendit ning jäigalt laua veepeal horisontaalis ja sõidaks nagu lennates pehmelt ainult uime peal. Jama on siis kui uim otsustab spinni visata, siis on tagajalg alt ära ja tagumik täiskiirusel laines kinni, äkkpidur ja maksahaak pee kaudu. Valus. Uued Selecti uimed kannatavad päris hästi sellist valu.
Tegin kaasa ka paar otsa Püünsi võsaslalli pundiga, nagu Virgo, Madis, Rolle ja Ray, kes tegid seal tagumiste poide vahel väikest võidukihutamist. Alguses tundusid nad päris kiired, aga kui ma oma gaasi põhja vajutasin siis olin selgelt kiirem ja libisesin vaikselt neil ka eest ära. Mul need uued GUNi kamad ikka sõidavad uskumatult kiiresti. Ei tahtnud oma spetskamadega neilt rohkem võtta nende väikseid võidurõõme seal ja kobisin ise ka kaldale ära. Kaks tundi veepeal on hea küll lõbu pärast surfamiseks. Nägin maha tulles veel ka Hardcore just veepeale minemas, tuult jagus veel tallegi. Lahe tuuline õhtupoolik, surf on lahe.

Pärnu Slall II etapp Kullipesa

Prognoosid olid väga nirud, aga tegime plaani ka aftersurfiks Pärnusse, seega kindel plaan ja boonuseks oleks ka veits tuulega võistelda. Minu kindel eelistus tuuleprognooside lugemiseks on Windfinder, mis lubas ikka nats tuult ka hommikuks. Kõne Jürkale hommikul andis ka lootust päikese võimendusse ja kindlat tuult.
Jõudsin enne 11:00 kohale ja vaade oli erutav, tuul puhub ning surfarid sebivad juba rannal ja veepeal. See on see "sipelgad kõhus" tunne ja kaif kui seda pilti jälle näed, eriti kui kahtluse uss on kogu hommiku närinud ning vaikselt oled ka leppinud võimaliku tüngaga. Aga ei, tuul oli ühtlane ja "jäneseid" lippas paksult merel.
Panin oma Mega 7,9 ja 104L Falconi kokku, uimeks esialgu 39 peenikese Selecti, kuid see oli pehmes tuules hell ja vahetasin kiiresti peale testi triipu RS41 vastu, mis oli kindlasti hea otsus kogu päevaks.
Rada pandi jälle selliselt, et stardilippe ei näinud hästi keegi ja kiire tempoga starte andes, jäi nii mõnigi kord protseduuri algul märkamata ja siis sabistasid viimase minuti peal alles kella käima. See vussis ka mu starditaktikaid, millest tulid mõned maha magamised, kuna enam ei jõudnud tuule kõikumist jälgida jne. Veel hakkab lõpuks koitma ka see harrastajate stardilaine iseloom, nigu tuul on pehme, nii kõik pressivad sinna ülemisse märki hunnikusse kokku ja seal on täielik loterii, mis sinuga võib juhtuda. Saad minema või ei saa, sõidab keegi sulle julmalt ette/sisse või ei, katab su keegi täiega kinni või ei jne. Tuleks julgemalt proovida seljuhul seda Martini taktikat alt täie hooga ja siis kiirusega puhtas tuules kõrgust vaikselt võtta ja kindlalt stardiliinile oma kella sõita. Mul õnnestus paar korda lihtsalt olude sunnil, et panin alla ja sealt puhtas tuules õnnestus kõva punnimisega krüssates eesotsas märki jõuda, st. et töötab ja kui teadlikult seda teha, siis oleks krüssunurk ka juba stardiliinilt alates kõrgem, mis teeb selle ka veits valutumaks.
Üldiselt oli see parim võistlus sel aastal tuule poolest ja see lubas ka minul paar väga head sõitu teha ning enamus pekki läinud stardid puhta ja tugeva sõiduga parandada esiotsa kohtadeks. Lahe oli märkides ja lõpusirgel oma tahtmisega kohti krahmata. Lõpuks tuli ka ikkagi väsimus peale, mis tõttu hakkasin jeebustes eksima ja paar korda sai ka oma väga hea start ujudes maha mängitud. Eriti olen pannud tähele, et see hakkab juhtuma peale võistlussõitude pausi, kus jahtud maha ja enam ei saa nagu käima ennast. Peab hakkama vist pauside lõpus endale tõsist soojendust tegema võimlemise ja venitustega, et jahtunud kere jälle kuumaks ajada. Starost ne radost!
Kuni pausini pusisin esikolmiku konkurentsis veel, kuid siis libisesid Roland ja Pärnu Tomm vaikselt paremate sõitudega eest ära. Ega väga suuri vahesid lõpuks ei jäänudki, tase on suht ühtlane ja hea tulemuse teeb see, kes sõidud lõpuni jaksab pingutada. Tuleb hakata jälle jõu- ja võhmatrenni tegema, et pika võistluspäeva jaksaks lõpuni kesta. See on sport ja lõbu käsikäes. Lõbu on heas toonuses võrdsena teistega võidu kihutada ja spordiks läheb siis kui enam ei jaksa, aga ikka kutsutakse jälle starti ning paned hambad ristis, endal jalad/käed pehmed ja pilt virvendab ees. Kui kõik läbi saab, siis on selline vastik õnne joovastus, tehtud. Mina jaksasin. See on see minu de´javu, iga kord peale krossi võistlusi, jalgratta- ja suusamaratone, pingelangu joovastus, nagu narkomaanile uus laks veeni. Peale Pärnu kümmet starti/finishit ja 4 tundi veepeal, oli see tunne. Veits rahulolu 5. koha üle ja veits pettumust ebaõnnestunud lõpuga kaotatud poodjumi lootuse üle.
Hea oli jälle veepeal võidu kihutada hetke Eesti parimate harrastajatega sellises tuules. Hea võistlus ja hea seltskond. Surf on lahe.
Õhtul Peebu ja naistega aftersurf Petersoni puhvetis ja Pärnu ööelu. Pärnu ruulib!

EMV Slaalomi I etapp, Pirita

Kogu eelneva nädala olid tuule prognoosid kaunis pessimistlikud ja panid kahtluse alla võimaliku nädalavahetuse võistluse. Aga tegelikuses toimisid termotuule võimendused iga päev Tallinna lahel ja seega oli ka ikkagi lootust, et kordub viimaste päevade Pirita rutiin ja kell 13:00 keeratakse jälle võimendi peale. Uskumatu, aga nii see just toimus ka laupäeval ja kella üheks oli kirde-ida tuul kogunud tuurid ülesse, vahemikus 7...10 m/s ning „porgand“ läks alla:)
Meie Aloha tiim oli kogu koosseisuga kohal Peep EST302 ja mina EST111 ning valmis Eesti hetke tugevamate purjelaua slaalomistidega mõõtu võtma. Enamus eliidist oli kohal, puudusid vaid Kaasik, Kaar ja Ahun ning osales ka terve hulk tugevaid harrastajaid üle Eesti.
Rada M kujuline alla tuule rada. Tuul oli hirmus pagiline ja kuni stardiliinini oli ala, kus eriti pagitas ja vaikis kaootiliselt ning tegi stardi ajastamise suht keeruliseks ja nats ka loteriiks. Stardiliin oli aga jube hästi pandud ja kui juba joone ületasid, siis virutati sulle täiega, kogu tuulega, mis see päev hetkel saada oli, gaas põhjas. Ja ida tuultega on Pirital sile vesi, superluks võidukihutamiseks.
Tase on Eestis slallis ikka väga kõva ja iga väike eksimus jätab su kohe rivi lõppu, seda pidid tunnistama ka favoriidid, kelle eksimusest ja minu ainsast õnnestunud stardist koos eduriviga, õnnestus minul ka üks kord kvalifikatsioonist viiendana võitjate finaali pääseda. See oli magus ja finaalis võitlesin endale ühe kaheksanda koha välja tabelisse. See oli ka ainus eredam õnnestumine sellistes tingimustes ja sellise varustusega. Kahes võistluses sõitsin välja kaotajate finaali kolmanda koha ning peale pausi järele jäänud nirus tuules tehtud kahes sõidus ei olnud mul oma hetke suurima varustusega (laud 104L ja puri 7,9m2) mingit võimalust eduriviga sammu pidada ja sain juba vahepeal täiega ujudes ning tiksudes tutvuda ka kõigi viimase otsa meestega, kes mind juba lõdvalt võitsid oma suurte laudade ja purjedega. Kohad 28 ja 17, mis õnneks 5 võistlussõidu hulgast juba maha viskamisele läksid ja minu lõplikku kohta ei mõjutanud. Kokkuvõttes mina 14. ja Peep 22. Üldvõidu pani kindlalt taskusse maailma mees Martin Ervin EST 202, Toomas Möldri EST 44 ja John Kaju EST 24 ees. Olematu pühapäeva tuuleprognoosi peale tegi peakohtunik Vetik hea otsuse ja kuulutas sellega kogu etapp lõppenuks ning esimese päeva tulemustega kinnitas ka EMV I etapi tulemused. Nii palju kui mul aega oli Peebu sõite jälgida, nägin ta head kiirust võrreldes teistega sirgetel, aga halsi viskamised ikka rabedad, mis kajastuvad ka sõidu tulemustes. Midagi ei kingita, ega jäeta ripakile veepeal, kõik tuleb ise võtta. Minust sõitis ta aga mööda ka nagu seisvast postist viimases kahes sõidus, sama suurus järgus varustusega. Ulme. Kiirus super aga halsid:( Treenida-treenida-treenida.
Meie tiimi tulemused on väga head või rahuldavad, kuidas võtta. See, väga hea, tuleb võtta hinnang ookeanirahva Hawaiilaste elureeglitest, kus on lause küll rikkuse kohta „make more or DESIRE LESS“, aga selles kontekstis kõlab ka hea lohutusena. „Üle oma varju ei hüppa“, leiab ka Eesti vanasõna seast:).
Üldiselt oli võistlus korraldatud hästi ja sõidud tehti kõik ära, mis teha andis. Need, kes olid kohal said oma võitluse ja päeva kirja. Slaalom on lahe.

Rohuneeme 6...8 m/s

Täna oli plaan ise minna kusagile sõitma ja lasta Vaidol NP 7,2 proovida, tal väike huvi vahetada välja oma slallikama. Kaldal avanes ilus vaade meri valge ja purjed vehkisid merel glissata. Kuni ma kaldal rigasin ja Vaidot ootasin, hakkasid riburada pidi kõik järsku maha ronima ja tuul vaikis väheke. Osad tulid kaldale suuremaid vahetama, osadele aitas. Minul oli kindel plaan 6,3 minna, sest 7,9 on võistlusmasin ja funnimas tuleb käia väikeste asjadega. Vaidole 7,2 kokku ja ise 6,3. Ray kahtles, kas ma enam sellega sõita saan, sest tema juba tiksus 7,0 tagasi, aga mind see enam eriti ei kottinud, sest jänes lippas merel edasi ja see lubaks mu arust glissata küll. Tiksusin muuli tagant välja ja paar pumpi ning lendasin merele, puri töötas ilusti ja laud lendas lainetes. Äge. Tuult oli mulle veel 6,3 piisavalt, vahepeal olid küll augud tuules ja jeebused lõppesid seismisega ning pidi käima saamiseks jälle veits pumpama. Eks ta nats lahja oli selle seti jaoks aga ma vist nüüd ka juba sellise usuga mees:), milliseid mina senini kadestanud ja imetlenud olen, kes ka ilma tuuleta glissavad. Isegi lohed kukkusid juba alla ja triiviśid alla tuult randa.
Kas tõesti olen ainuke, kes glissab veel ja usub, et saab sõita küll. See mõte pani veepeal muigama, kui ma viimaste tiksuvate puuraidurite vahel slalli lasin. Seda, minu "uskumise" juttu juba sõber Raivo küll pilkab, aga see töötab. Enamus kobisid maha ja mina üksi triibutasin edasi, kuni sõitsin vaatama, mis sõber Vaido teeb. Talle meeldis mu puri, aga lahja tuul ei lasknud seda piisavalt mõnuga testida ja vajus lõpuks ka alla tuult ära. Mõned glissis triibud ta sai, aga oli ka hädas pumpamata glissi üritamisega nirus tuules. Oli ka aeg kaldale kobida, selline niru tuulega sõitmisega saab isu ruttu otsa. Veetunnid tulid ja nagu Erno ja Martin ühel race koolitusel ütlesid, et heaks saab ainult kõikide tuultega veepeal käies. Äkki ma nüüd saan ka kunagi paremaks. Lahe.

Bacardi Fun mõtteid

Tuule prognoos oli nädalavahetuseks väga niru ja ma panin vaimu valmis, et kui hommikul midagigi puhub, siis sõidan Pärnusse, kui ei puhu, teen plaanid B, olen koduselt. Hommik, ei puhu, plaan B.
Nüüd tagant järgi endamisi arutledes võib endale etteheiteid teha, tegelikult ju puhus ja ka minu võistlusklassi (-120L) sõitjad said viimastes sõitudes glisserivates oludes võistelda ja oma vahel kohti jagada. Oleks kindlasti olnud oma klassi esi kolmiku pretendent. Aga mina ei oska vist sedasi enam mõelda ja selliste surfivõistlustega oma sõdalast rahuldada. Eelmise aasta rõhuvad mälestused liiga värskelt hinges ja meelel. Ma teen nüüd plaane ainult selleks, kuidas võisteldes ikka esirivis sõita ja konkureerida kiirematega. See tähendaks ka ikkagi formula varustusega Bacardi Funil osalemise, mis annaks võimaluse seda fiilingut saada, mida minu hing surfivõistlustelt ihkab. Kas või kiiremate hulgas viimane, aga ikkagi kiiremate hulgas ja on mingigi võimalus, et satud päris esimeseks mõnes sõidus ja ületad finishi joone päris esimesena. See on see kaif, mida ma olen Papa slallides kogenud ja millest mina saan oma emotsioonidele joovastust või viha, aga see ongi see mis mind toidab ja elavana hoiab. See aga, et ainukesena osaledes oma klassi esikoht viimasena finishijoon ületades ära tiksuda, tundub pisikese moosivargusena ja ei mahu täna minu realsusesse, liiga lahja vist. Ja slallikaga formulate vastu sellistes tingimustes ei saa ja mingit kaifi võistlemisest pole. See oli ka see põhjus, miks mind ei olnud nädalavahetusel Pärnu Bacardi Funi võistluste joonel.
Kodused said vahva nädalavahetuse koos minuga ja mina nendega. Kvaliteetaeg. Elan.

Pirita ja kapist välja tulek

Täna oli valikus suuna poolest kas Püünsi või Pirita. Mind see Püünsi võsa spot eriti ei tõmba, eriti kui tahaks juba testida oma uusi võistluspurjesid realsete konkurentidega veepeal ja Pirita on see koht, kus Eesti purjelaua eliit treenib/veepeal käib, tingimusedki on hoopis teised kui Püünsi flat ja pudru-mudru.
Kohale jõudes selgus, et tuul oli just kogunud hoogu ja ootaski juba mind. Tuttavad näod naeratasid baasis vastu ja kui rigamiseks läks, siis oli uudistajaid minu uue Gunsailsi Mega Xs 7,9 ümber palju. Ei olegi Loft, ei olegi Gaastra, Pryde, ostsid purjed Gunsailsi Marguse käest, imelik sell? Kes imestas minu valiku üle, kes laitis, kelle jaoks oli see nagu maailma ime, et selline firma üldse võisluspurjesid teeb, aga Kivistik ütles hästi, puri nagu puri ikka, normaalne, uus puri, ole mees ja sõida teistel eest ära, küllap siis ongi hea puri. Jutud juttudeks, polnud mul tahtmist kaldal pikalt plära ajada Mikud olid juba veepeal ja nad on õiged mehed kellega mõõtu võtta.
Tõmbasin alt täpse mõõdu ja jätsi poomist min trimmi, et oleks purjel maksimaalne vedu, kuna kalda all oli tuult vähe ja tiksuda ei meeldi mulle meetritki. Uimeks 41 RS7. Veepeale läksime Matiga kõrvuti, temal tutikad 9-ne Vapor ja 125 Manta. Tegin oma tometusi ja panin siis glissates minema ning vaatasin, kus see Mik ka jäi, tiksub kalda all ja keeras tagasi. Karumaeisaa, panin edasi oma sõitu ja otsisin seltsilisi, kuid meri tühi. Võtsin siis Miiduranna all hoolega kõrgust, et jõemuulist ülevalt Topi lahte sõita ja avastasin ennast ühtäkki vajuvas vees kõõlumast. See on see koht, kus lained tulevad jõemuulilt tagasi ning tekitavad kohapeal õõtsuvaid suuri laineid, mis tasakesi imevad sind endasse ja kannavad vastu muuli karidele. Eri nõme koht, täpselt muuli otsas umbes 100 meetri ulatuses. Kui on niru tuul siis sealt läbi sõita on paras kepp. Tuli meelde üks aastate tagune tiksumine samas kohas, hirm oli siis ikka täiega naha vahel, olin veel puhta algaja ja tuul kukkus hoobilt ning triiv kandis betooni suunas. Seekord pumpasin ennast sealt lihtsalt jõuga läbi/välja ja tagasi tulin juba puhtas laines kõrgemalt, kus oli ka parem tuul. Tuult aina tõstis Tallinna lahe peal ja otsustasin kaldale tulla ja väiksema purje panna. Baasis käis kõva sebimine, ka Peep oli kohale jõudnud. Panin 7,9 kokku ja 6,3 ülesse, Pirital see kuradi liiv ronib igale poole, 7,9 puri oli peenikest liiva tolmu täis ja isegi mast oli liivane, kuigi ei pannud kusagile liiva hunnikusse oma taglast maha. Jama.
Nüüd oli juba meri rahvast täis, kes glissas, kes tiksus, aga minu 6,3 käis enamsti mõnusalt. Väga hea, võiks öelda isegi eeskujuliku min tuule sooritusega puri on see 6,3 puri, super. Enamus sõitsid seitsmeste ja kaheksastega, aga me Peebuga glissasime ka kuuestega, olid küll mõned tiksumise kohad sees, aga see ei rikkunud sõidumõnu väikse purjega, mis mulle meeldib ja kui on vabakavasurf siis ka minu kindel eelistus suurematele.
Nüüd võin julgelt tõdeda, et mina pole varem paremate purjedega veel sõitnud ning ootan juba ärevusega esimest korraliku tuulega slallivõistlust, kus sooritusi teha. Ideaalis oleks vaja võistlustele 7,9 alla ka suuremat lauda ala 125L, millega stardi saginas kindlamalt minema saada segatud tuules ja pudruses kiiluvees. Hangloose!