Valgehobusemäel 18 km vb+kl

Hommikul oli veel mõte minna Tallinna maratonile Kõrvemaale aga siis otsustasin niisama mõnuga suusatada lihtsalt libistada vabas rütmis ja tempos kuidas välja kukub ning läksin hoopis Valgehobusemäele. Nii soojaga pole ammu suusatanud, päikse käes näitas auto 0C. Kevad tuleb mühinal. Tegin plaani 10 vabat ja 10 klassikat. Panin alguses vabasuusad, all LF6, lipe nii lagedal kui metsas hea. Rajad on seal segi nagu pudru ja kapsad, esimene ring tiirutasin seal metsa vahel ja ei leidnud õigeid 5 km otsi. Klassika rajad on saaniga suvalt sisse lõigatud ja samas pole ühtegi jälge ja kolme suunda minevad jäljed korraga. Leidsin siis algul 3 km lõigud ja panin teise ringi mälu järgi 5 km ringile ja siis sain kohe õiged otsad ka kätte, eri orienteerumine. Vaba tunne hea ja jalg kannatab tõusudel ilusti. Võhma veel vähe aga enese tunne hea. Panin siis klassikasuusad-saapad, all maratoniks määritud lipe HF -30 ja pidamine kuum krunt+ 1 kiht -12 klotsiga. Rajale minnes selgus, et lipe on sellistes tingimustes iga määrdega hea, aga suusk ei pea üldse ja ma olin pidamise totsid kõik maha unustanud. Käisin siis baasist laenamas ja panin kaks kihti roosat klotsiga juurde. Pidamine lumel ok, rajas hell. Tegin kaks 5 km otsa ja enesetunne super, nagu ilmgi. Vot see on kaif, sedasi suusatada, päike paistab, lumi sätendab, metsa all männid lõhnavad vaiguselt ja suusk lippab. Lahe, ei mingit enese ületamist, lihtsalt lõbu.

Jõulumäe 10 km tuulutust

Jürka ja Peep ajasid mind Jõulumäele, et siis oleks seltsim kihutada Jõulumäe 30 km suusasõidul. Ma veel veits tõbine ja seega väga võislema ei kippund aga ilm pidi soojaks päeva peale minema, et siis mõte oli end peale haigust suuskadel veits tuulutama minna. Vaatasin teiste stardi ja esimese ringi ära ning siis ise suusad alla ning proovima. Lagedal päikse käes oli mõnusalt soe aga metsa all vist ikka -20C ja võttis kurgu kohe hellaks külma õhku ahmides. Peep oli mulle esimese ringi lõpus maininud korraks, et suusk tal ei lippa üldse ja kui ma siis ta kollast jopet kuskil kõrval radadel kulgemas nägin, panin talle ühelt radade ülesõidult samale rajale saades hooga järgi. Mul suusk lippas hästi ja tegin mõned hullud kiirendused möödudes Peebu taga kulgevatest puntidest, kus üks kutt ehmatas kui ma tast ühes kurvist väljast poolt 100-ga mööda liuglesin. Ta kirus see peale kohe ka oma suuski ja arvas, et ma tegin talle juba ringiga, lahe sell oli. Sain Peebu ühel tõusul kätte ja tõusu otsas vahetasime suusad, mispeale Peebul läks ka sõitmine lihtsamaks. Ma kulgesin rahulikult Peebu Fischeritega staadionile tagasi ja vaatasin ka veits finishi heitlusi. Surfaritest suuskureil oli päris hea minek, Valkna ja Matti sõitsid stabiilselt kiiret sõitu lõpuni välja. Kuid siis hakkas mul külm ja ei tahtnud uuesti külmetada ning padavai auto juurde riideid vahetama. Süda tilkus verd, et ei saanud ise teistega sel korral mõõtu võtta, aga rajad on Jõulumäel ägedad ja järgmine aasta olen kindlalt joonel.

Tartu Maraton

Atsihh! Köhh-köhh! Telekast oli valus vaadata, kuidas suusasõbrad Otepääl mõnulesid. Ise jäin siiski nõmeda kurguviirusega ja nohuga koju. Sellise seisundiga nui neljaks minna ei oleks see, mida ma maratonidel osaledes teha tahan. Seda sai 2009 aastal juba ka proovitud, et veits tõbisene peale haigust kohe maratonile. Hea toonuse ja varustusega on aga lust viis tundi massiga koos libistada. See aasta siis sedasi, kuradi kahju, rada oli super ja ajad tulid vaatamata külmale võitjatel kiired. Näha oli ka, et paljud olid ennast liiga paksult riidesse pannud ja siis aurasid seal joogipunktides nagu aurumasinad, aga külmaga nalja pole. Tervis korda ja karavan läheb edasi.

Külma trenn 12 km

Tartu Maratoni plaanidega käisin veel viimasel külmatreeningul. Kodus väike tati viirus, mis pole mulle õnneks külge hakanud. Tegin meie küla 3 kildisel neli ringi, kaks rahulikku, ühe kiire ja lõppu ühe rahuliku paaristõukeid otsa. Külma oli lagedal päikse käes -15C, metsa vahel näitas auto termomeeter -20C.
Testisin ka riietust, katsetasin kahte kilejopet ja puffe, üks paks akrüülist, teine õhuke originaal puff. Akrüül oli mõnusam selle külmaga, aga puff toimib ka. Suusk oli LF6 -12, mis lippas normaalselt Jassiga võrreldel, aga peab ikka külmema floori ka ostma maratoniks. Pidamise panin raja ääres värskelt klotsiga alla, -10C mis oli liiga pehme ja võttis värske külma lume peal täiega kinni. Selle ka külmema panema ja pidamisala eest 3 cm lühemaks, kuna kaal on eelmise aastaga võrreldes 4...5 kg raskem. Loodame, et prognoosid maratoni pühapäevaks eksivad ja külma ikka nats vähem tuleb kui -30C. Mulle alla -15C külm suusatamiseks ei istu ja veel 5 tundi jutti.

Raplamaa Talimängud 2011

Raplamaa 2011 Talimängude raames sai osaletud Raplamaa vägevamatega ujumises ja suusatamises.
Ujumine Valtus 08.02. Distants 50 m krooli.
Polnud ammu basseinis käinud ja ega pole ka eriti mingi ajapeale ujuja. Seal ma olin ja teisi kalasid vaadates oli kuidagi imelik olla, sest mina ise õppinud supleja pidin ujumistrenni rahvaga võidu vahutama. Õnneks või kahjuks oli distants 50 m. Kui võitja aeg oli 28:86, siis minu 36:39 ja kaotus 7,53 sek tundus tõesti suplemisena, aga meeste arvestuses 14. koht, mis polegi väga halb. Läksin panema, mis võis ka libisemisefaasid vahele jätta ja mu võiduujumine võiski näida kohapeal vahutamisena:)
Suusatamine Kärus 12.02. Distants 5 km vaba.
See aasta olen vahelduva eduga käinud suusatamas ja enesetunne on suuskadel hea. Võtsin ujumisvõistluse kogemusest kindla teadmise, et lähen teen rahulikult suuskadel oma sõidu ja pingutan viimased 2,5 km täiega. Hommikul oli temperatuur -18C, mis tegi ettevaatlikuks, kuna juba sellise külmaga on mul tavaliselt hingata raske ja kops kipub kinni tõmbama. Tegin korraliku soojenduse ja ei kiirustanud. Numbrite jagamisel anti mulle õmmeldud numbrivest, mida ma siis vahetult enne starti selga ajasin ja see osutus väga tuugaks ja surus kere pinge alla ning hingata oli raske, kuradi jama. Venitasin seda siis väheke õmbluste kärisedes. Läks veits lofkamaks aga ikka segas hingamist täis kopsuga. Hiljem muidugi sain teada, et sai numbrit ka vahetada nööridega variantidele 100-st ülespoole, mida ma ei teinud ja kannatasin ära, lahe. Stardis oli tunne hea ja suusk lippas hästi. Panin rahuliku tempoga minema ja esimese põllu lõigul tulid tuisukohad, kus suusk tõmbas kohe kinni, panin seepeale ka tempot peale, sest 5 km on aint ala 20 min valu ja kaotada on rohkem kui elu. Külm ja veits pitsitav numbrivest segasid täit mõnu suusatamisest aga tegin enda hetke vormi arvestades väga hea minekuga sõidu, ise jäin rahule. Aeg 19:47, kaotus tuli küll võitjale (15:32) 4 min ja 15 sek, aga kõvad mehed olid need esimesed, sest sõitsid -18C juures aluspesus ja jalalihased nagu Tori hobustel. Koht meeste arvestuses 13. Äge oli jälle võistelda üle pika aja lühikesel suusa distantsil, kooliaeg tuli meelde, kui pärast supilauas istusime ja kõigil põsed õhetasid külmast. Lahe.

Klassika trenn Pirtal 20 km

Plaan oli õhtul tööasjus Tallinna minna ja kuna Lasnamäele kõige lähem rada on Pirtal, siis sinna minek. Klassikat pole see aasta veel sõitnudki ja oli kindel plaan pikalt klassikat sõita. Tegin plaani kahe tunnise trennile, esimese tunni rahulikku tehnika lihvimist ja harjutusi, teine tund tempot ja lõppu pargiringid paaristõukeid, mis kuluvad Elva viimastele metsa sirgetele marjaks ära. Käeliigesed on Kõrvemaast veel hellad, mis ei lasknud paaristõukeid pikalt täiega raiuda. Kuna eelmine aasta klassikat ei sõitnudki, siis oli suusk kahe aasta taguse määrimisega, seepärast hakkas ka pidamisala tööle alles pool tundi pärast alustamist. Joogiks puhas vesi, et testida mille järgi õhtul ja hommikul keha karjub. Tegin7,5+7,5+2,5+2,5 km. Peale kahte tundi trenni oli enesetunne hiilgav ja see teeb rõõmu, et nüüd jääb ainult ennast hoida heas toonuses ja teha tempo vahetusega pikki trenne, see harjutab keha viie tunniseks maratoniks.

Kõrvemaa suusk vaba 19 km

Peebuga sai eelmine nädal põgusalt räägitud, et võiks ühe maratoni ka koos kaasa teha. Minul muidugi tuli see plaan koos Tartu Maratoni plaaniga ja nüüd vaja ruttu maratoni vormi maratonidega laduma hakata.
Alustuseks siis 19 km, vabatehnika ja kodulähedane Kõrvemaa. Rada tuttav ja enesetunne hommikul super, tegin veel viimase kiire määrimise hommikul 1 kiht kollast base ja 1 kiht Swix LF8 ja pere kaasa, minek. Jõudsime napilt pooltundi enne lühikese starti, regasin end 25 euri eest ritta ja läks. Peep ajas hirmsalt kohe algusest tempo peale ja ma ei tahtnud ka maha jääda, 19 km ei ole ju rohkem kui tund pingutust. Minu harjumuspärane tempokujundus on algus rahulikult käima ja siis tempo üles kuni lõpuni. See Peebu taktika osutuski mulle veits tapvaks. Esimese 5 kildiga olid jalad kanged ja kops kinni. Peep muidugi kavalpea viskas end korraks külili teeseldes kukkumist ja lasi mind ette jäneseks, ise turvalisest kaugusest mul silma peal hoides. Ma jäksasin 10 km hoida seda alustatud killertempot, kuid siis lasin veits järgi, mis oli algavate tõusudega ülimalt loll taktika selle raja kulgemise iseloomuga. Tõusud ei lasknud mingit oma tempot ja hingamist jälle leida, jalg läks pehmeks ja hea sõidurütm kadus. Arvasin, et olen küps ja kulgen vaikselt lõpuni, kuid siis lipsas Peep tagant selga ja kohe ka mööda ise kiites, et nüüd tuleb panema hakata, aint 3 km veel jäänud. Vaimselt on üliraske end uuesti sundida pingutama kui oled otsustanud kulgeda lõpuni, kuid vajutasin siis oma nitronuppu ja läksin Peebu pundiga sabas kaasa. Viimased tõusud olid kitsad ja ees tegid mõned mehed kiirenduse ja kadusid, ma jäin mahajääjate taha kinni. Tegin veel mõned hullud möödumised laskumistel ja siis täis käik sisse, vana sportauto mootor köhis end käima ja kopsud ahmisid hapnikku nii, et aju pani keha jälle tööle. Imelik aga kõik on peas kinni, jõud tuli niimoodi tagasi, et panin viimal tõusul hüpetega ja sirgel 4...5 kaasvõitlejast mööda. Peebu kollane suusajope tuli ka kogu aeg lähemale, mis oli vahepeal eest kadunud. Finishi joonel jäi meie vahe ikkagi 11 sek. Aeg 1:09:05, mis polegi väga hull sellise sita sõidu kohta. Pean ikka oma taktika ja sisse harjutatud rütmiga sõitma. See minu jaoks liiga kiire algus lõi rütmi sassi ja mootor kuumenes esimese 10 km üle, ning tempo langetuse plaan jäi veits hiljaks, enne tõusude algusesse. See ei andnud aega hinge tõmmata ja jälle oma hea rütm leida. Peebule tänud kõvast tempo trennist. Samas sain ka hea õppetunni vale tempoga alustamisest ja sellest kogu järgneva taktika kaose. Hea tunne on aga hoopis sellest, et suutsin end kiiresti koguda ja taastusin grupi taga kulgedes kiiresti. Viha ja hirm on kõige paremad motivaatorid:) Finishis polnud väsimusest jälgegi, enese tunne hea, see on lahe.