Bacardi Fun kokkuvõte

Sel aastal oli mul plaanis osaleda slaalomiklassis ka Bacardi Fun sarjas, kuna eeldasin see on minu harrastaja tasemele võimete kohane tulemusspordist tuleva võidujoovastuse saamise võimalus.
Esimesel Pärnu etapil vastaski kõik ootustele, seda kroonis ka üldarvestuse 6. koht ja seeniorite 3. koht. Emotsioonid laes.
Teisel etapil oli Pirital esimene võistluspäev sarjas liidetud Aegna maratoniga, mis oli vale varustusega olematus tuules üpris piinarikas kõõlumine ja mitte fun. Õige oleks kaasategemiseks leida olnud korralik praam ja suur puri minimaalne tuul liikumiseks kinni püüda, et konkurentidega samas tempos püsida ning funnida. See kannatus võttis isu teisel päeval kaasa teha sarnastes tingimustes kõõlumise ja tulemus 66. koht võrdus peaga vastu seina jooksmisega, valus.
Kolmandal Saaremaa Nasva etapil ootasid meid jälle tuulemiinimumil võistlustingimused, sai siis proovitud ONE DESIGN noorteklassi 185 L svertlauda võistlemiseks proovitud. Tiksuvates tingimustes oli minu liikumine sellel laual võrreldes konkurentidega väga niru. Probleem oli ujuvuses ja purje suuruses, mida oli selgelt vähe nende tingimuste jaoks. Sama jutt Pirita kogemusele.
Enne viimast Hiiumaa etappi anti välja vahekokkuvõte sarjast, kus selgus et minu Pärnu sõidud andsid kogu sarja kokkuvõttes lootust seenioride arvestuses kolmandat kohta selgelt hoida ja isegi teist kohta püüda, kui saab minu jaoks glisseerivates tingimustes võistelda. Prognoos andis lootust ja võtsin slallikale lisaks kaasa ka HiFly õppesvertlaua, et juhul kui ei puhu, läbida rada teistega samas tempos ning osavusega mitte palju kaotada põhi konkurentidele. Seda testida ei olnud muidugi aega. Tuult ei olnud kahel päeval slallikale piisavalt ning õppelauaga osutus liikumine sarnaselt noorteklassi sverdikaga minu jaoks masendavalt aeglaselt, kus ma isegi hea täpse stardiga olin finishis eelviimane. Liikumiskiirusega kaotasin sirgetel ilmselgelt enamusele osalejatest, ilge pauk minu tulemusejanule ja surfi vaimustusele Fun sarjas. Jälle see sama reha vastu molli, kolmas kord. Tuleb meelde üks eestlaste vanasõna. See, et ma seda kõike siin kirjutan annab mulle lootust, et see ikkagi karastas mind minu teekonnal ja vaim sai tugevamaks. Lahendus on osaleda õige varustusega vastavalt tingimustele, mis toob päevakorda ka formula komplektiga tutvumise ja sõpruse. Surfisõber Hardcore oli sellega läbi kahe viimase etapi vaieldamatu liider ja favoriit. Ka hetkel kehtiv tuulemiinimum soosib kindlalt formulat svertlaua vastu. Svertlaud on minu arust ainult tuuletu Aegna maratoni teema.
Kokkuvõtteks oli fun sarjas osalemine hariv ja uudne minu purjelaual võistluskogemusele ja erinevate surfivarustuste testid erinevates tuulte tingimustes "põhjalikud" kogemused, mida edaspidistes kvaliteetaja kasutuse valikutes arvestada. Sai põhjas ka käidud ja purjelauatamist "armastama" hakatud. Täna ma isegi ei tea, mis koha ma sarja üldkokkuvõttes saavutasin, kindlasti alla oma võimete ja ego ootustele. Surfihaigus on siiski ravitav nii, et võib rahulikult edasi surfata:) Surf on lahe.

Tsikliga seenel

Tuule vaikset aega on kõige parem ikka tsikliga sisustada. Seekord siis seente luurel oma lemmik metsaradade äärtest. Minu lemmikud on kuuseriisikad, neid on lihtne söödavaks teha, paned aga soolase võiga pannile, praed niikaua kui ääred kergelt tumenevad ja või pruunistub, paksemaid keerad ühekorra ja valmis. Need maitsevad nagu kvaliteet lihavorst oma iseloomuliku suussulava mekiga. Sel aastal oli suvi väga kuiv ja sügis algas külmaga, seepärast riisikalisi metsas vähe veel. Sita- ja kännuseeni see eest kubiseb. Sügist lubab niisket ja sooja, ehk veel annab seeneaega järgmiste soojade vihmadega. Mõned kuuseriisikad siiski leidsin ja koju pannile, naine-lapsed rõõmustasid.

Papa Slall 3, Lohusalu

Eile veits külmetasin vihma käes ja vibra sees, kuid isu korraliku tuulega võistelda suur. Kohal kogu eliit ja slalli huvilised, tuult merel alates 12m/s kuni 18 m/s, päris karmid tingimused ja laine suur ning murduvad rullid. Panin kokku oma korralikud slallikad 6,2 ja 7,2 NP, laud 104, uimeks alustuseks 34 Costom, kardaan keskele. Esimene start ei saanud rullist üldse minema, kogu karavan pani ees minema siis mina viimasena ja kõik setid paigast ära, trapetsi aasad liiga ees, laud spinnas kogu aeg ja väga ebamugav oli sõita. Punnisin sõidu lõpuni, siis selgus et ei läinud arvesse ja paljud kobisid juba poolepealt maha. Kaldal nuputasin, kuidas setti mugavamaks teha, panin kardaani 2 cm tahapoole ja aasad tsipa tahapoole. Teises sõidus kleepis lainetes hirmsalt lauda kinni ja alla triibul uks lahti perse upakil lõpuni. Panin kardaani 2 cm keskelt ettepoole ja lasin 2 cm poomi allapoole. Kolmas sõit juba parem aga spinnas ikka hirmsasti ja kontroll lainetes null. Tehti supi paus ja otsustasin panna pikema uime Select 39 cm, et vahustes lainetes rohkem pidet saada. Startida kohe palju parem seal vahupudrus ja lainetes hoidis oluliselt rohkem kinni, mis andis ka lainet valida ja krüssu teha järsemalt kui vaja. Väga mugavaks läks, ei tea kas inimene harjub olukorraga või mis, aga sain lõpuks setid toimima ja viimased sõidud sattusid minu kõrvale juba eliidi mehed nagu Erno ja Tartu Tomm, või nad hakkasid hoopis väsima. Hea kogemus ekstreem tingimustes enda oskusi ja setingu valikuid proovida, tulemusest ei saa küll rääkida, kuid ma ei olnud sellistes tingimustes veel slalli sõitnud. Ulme oli vaadata kuidas Jürka ja Peterson liikusid kohe esimesest sõidust alates oma suurte settidega pudrustes lainetes eliidiga sama kiirelt, mis peale Peterson kiitis Pärnu lahe sitta lainet, mis treenib sellisteks tingimusteks krundi alla. Mulle teeb rõõmu see, et lõpuks sain enda setid ja peas kõik paika, mis lubasid mugavalt sõita viimased kaks sõitu. Järgmiseks selliseks korraks on mälufailid olemas.