Rohuküla Papaslalli venitustrenn

Osad surfisõbrad maandusid peale eilset slallipäeva Haapsalu ööellu ja siis hommikul otse Rohukülla, minagi jõudsin koos Peebuga kella 13.00, kui parasjagu oli tuul keeranud õigeks ja puhus täiega 5-stele. Ivaril ja Papal olid suht hapud näod eilsest, kuid vee peal käisid ära mõlemad lühikest aega, väsimus vist rohkem ei lubanud. Mul on üks vana NP retro slallipuri 5,8 WARP, aastast 1980-ndad, mis on tahtnud hirmsasti jälle tuules tantsida ja oma eksistensi õigustada, mida ma talle ka võimaldasin. Sain sellega ilusasti esimesel triibul minema kui äkki käis trapetsis raks ja trapetsi konksutorurihm läks puruks, tore lugu, et kestis terve eilse võistluspäeva lõpuni ja alles nüüd läks puruks, vedas. Tagasi kaldale poole lennates raksus poom tagaliigist ja pingutusklamber puruks, mis oli mu oma lollusest, sest lühemat poomi vajades jätsin tagalukud lahti, mis andis poomi 10 cm lühemaks. Torud surusid plasikklambrit nii kõvasti tagasi, et see järgi andis, ise loll. Kaldal otsustasin mitte enam selle retroga jännata ja panin kokku oma lemmik 7,2 slallika, alt rullid 24 cm kokku ja lühikese 34 costomi alla, mis toimisid üli hästi kõvas tuules. Trapetsi sain laenuks Ivari käest, mis oli tiba suur ja võõkas, see kippus kogu aeg mulle rinnahoidjaks kerkima, aga hädaga sai hakkama. Karmoga ja Peebuga kihutades kiirus mul väga hea, glissis tsaibid tulevad ka lainetes juba. Eilsest oli üks villi pihku tekkinud, mis nüüd naha maha viskas ja valutama kippus. Proovisin tuule raugedes veel Peebu 6,3, mis ei hoidnud üldse enam tuult sees, kuidas see Peep sellega nii kiire on, ulme. Tegime Haapsalus Peebuga veel ühed pitsad ja siis koju. Kõvad surfipäevad jutti, mahlad kehast väljas, lahe.

Kaua oodatud Papa Slalli I etapp

Hommikul plaanisin, et hakkan kohe varakult sättima ja saan kohapeal oludega tutvuda. Siis õiged seti valikud teha ja rahulikult võistlema hakata. Aga läks nagu alati, ikka molutasin kuidagi hommiku ära ja kui lõunast minema sain jõudsin napilt regatud ning kohe stardiprotseduuridele. Selga said kõik startijad väga ökod Rip Curli lykrad ja puha. Tuult paistis kaldalt piisavalt ja kui Martin pani 7,8, Hardcore veel 6,7, siis mina panin 7,2, uimeks 39 jäik. Kalda alt minema pannes ja taga lahe peal kõik klappis, vedu vägev, setid paigas, mõnus. Esimese stardi ootel kuidagi pusserdasin oma kellaga ja käisin kolme minuti lipuga koos sisse puri muidugi valepidi ja väike stardiärevus lõi korraks üle pea, mispeale magasin stardi maha ja suht lõpus minema. Stardisirge ja esimese poi vahe täielik heinamaa ja mina hoogu sisse ei saa, tee või tina, nihuke kangutamine ja tundus purjevedu vähe. Märgid tegin puhtalt ja kiirelt, kus parandasin oma kohta keskele, ühes märgis 6 kohta korraga, siga lahe. Teistes sõitudes hoidusin teiste taha jäämisest ja hoidsin veidi alla, kuid tuul kõikus ja jäin pidevalt kuidagi tuule auku, ei oska startida napi tuulega ikkagi. Sõite tehti 3*3 sõitu kokku üheksa sõitu, esimeste sõitude ajal tuul veidi lahja ja osad käisid purjeid suuremaks vahetamas, mina ei julgend seda 8,3 panna, sest tuult siiski tundus olevat ja prognoos oli kogu päevaks. Viimastes sõitudes tundus tuult rohkem olema ja kohe õnnestusid ka stardid ning sõita koos liidritega on lust, mis üllatuseks on mulle täitsa jõukohane juba. Eelviimases sõidus esimesse märki Henri Kaare järel ja siis järgi võtta Silverile kiirusega, ülihea tunne oli sellist sõitu teha. See on minu tase, mida sisemine mina ootab juba ammu. Finishi heitluses napilt Silveri taga 4. Hea emotsiooniga ka viimane sõit esikümne sees. Kripeldama jääb see võislustel purje valiku hirm suurte purjede kasuks, seega ka kaotan oma võimalused. Nüüdsest luban hakata ainult üle purjestuses võistlema nagu Martin pärast mind noomis ja juhendas. Tema ise vahetas peale esimest sõitu kohe 7,8 purje 8,6 vastu ja noppis esimese poi võite isegi hilinenud startidega alt tuules, ulme. Tulemus polnud nagu paha, kümnenda koha piiril aga enesetunne on sant poole gaasiga võidusõitmisest ja ikka jälle nirudest startidest. Mis võib olla ongi kinni purje lahjast veost, sest kella saan ilusti paika ja kiirenduse teen õigeaegselt joonele, kuid liinipeal koos teistega vajub hoog ja koha valikut teha on siis juba hilja. Pean harjutama ka liidreid jälgima stardieel, mitu korda tabasin ennast ülevalt kaatri juurest suvamassi keskel kinni oma plaaniga punnides ülevalt puhtast tuulest startida, samas liidrid panid kõik alt ja puhtad tuuled kõigile, masendav. Kui saan starditaktikad selgeks ja õnnestuma, siis võib ka tulemust loota. Head meelt tegi Ivari head sõidud ja sellest ka kõrge koht, kuigi ka tema kurtis purje valiku altminekut liiga väikse peale. Pean teda oma taseme kõvaks konkurendiks ja trennides palju koos harjutanud/võrrelnud. Kogemusi jälle kuhjaga, minult ka mõned punktid tiimi arvestusse, Peep oli hädas ikka oma tsaibidega, mis jättis ta punktidelt välja. Hardcore tunnustas mind ka võidu eest tema üle, mis on lahe, sest ma ikkagi veel pean teda endast osavamaks võistlejaks surfislaalomis. Võistlus korraldus oli meeldivalt sujuv ja seltskond kohal lõbus nagu alati.

Paunküla kagutuulega

Kuna kuulutati välja PapaSlall homseks, siis kripeldas mul ikka see 8,3 valmidus võistlemiseks, mispeale rikkusin reeglit enne võistluspäeva trenni ja teste mitte teha. Alustuseks kodust välja minnes olid suured lootused kõvas tuules testida seda purje aga kohapeal oli jube puhanguline ja mitte nii tugev kui ma ootasin, et kindlust saada ülepurjestuseks selle setiga võistelda. Tõmbasin alt veidi rohkem peale kui ma viimati tõmbasin, kuid veepeal puhangutes rebis ikka lendu taglst koos minuga ja kontroll kaob ning tõusen püstisesse asendisse, mis ei lase kiirust hoida. Taglas kisub ka kuidagi ebalt ülesse, nagu tahaks lendu minna. Kaguga on Ardu soppi mõnus alla tuult lasta aga üles tagasi tulla on tükk tegu, eriti kui tuult napib. Pikalt ei väsitanud ja kobisin kaldale. Vesi on Paunkülas ikka jube soe ja mage, saab janu kustutada veepeal olles, lahe.

Pärnu surfipäev kagutuulega

Prognoos oli peale lõunaks ja kobisingi kogu karjaga kella 13.00 kohale. Ilus rannailm kuni kolmest hakkas lubama ja muudkui tõstis puhangutena edasi. Sõitsin jälle oma 8,3 ja 41 uimega, mis lubasid suht olematu tuulega käima saada aga puhangutes ikka kisub tagaliigi poolt ära, mingi trimmi jama vist. Peab proovima rohkem alt peale tõmmata. Kase ja Papaga võrreldes käima saamine parem, vahel isegi Peep tiksus oma V8 kui minul õnnestus kimada. Väga mõnus on sellise tuulega Pärnu lahes sõita, sest laine on uskumatult sile Pärnu kohta. Proovisin ka mõned triibud Kase 125 manta ja loft 8,2 setti koos Papaga võidu kimades, Papal 9,5 ja falcon 133. Kiiruses suht võrdsed, mis on uskumatu teades Papa kiiruse võimet ja jube mõnusalt jäik ja pehme samal ajal see lofti taglas on, mis puhangutes annab ainult kiirust juurde, samas istud samas asendis edasi. Sellise setiga oleks ka võistlustel paremas konkurentsis. Kamad ikka sõidavad ja inimesed tunnevad sellest rõõmu, lahe.

Pärnus vannis

Käisime Svetaga täna Pärnus plaaniga, et mina saan oma 8-st proovida ja Sveta algaja varustusega pusida. Tuult nagu lubas kui Pärnu poole kimasime, kohapeal passisid kõik kaldal ja ootasid tuult. Siis nagu lubas ja sätiti merele suurte kamadega, mina tegin siis väikest koolitust ja vaatasin, et ka Peep glissab oma 9,0 ning lohedki seisavad stabiilselt õhus. Panin oma setid kokku ja veele, alustuseks kohe puhangus käima ja rippusin kuidagi glissis ühe triibu paremaga välja, sättisin vähe purje trimmi ja glissis ühe otsa ka muuli poole. Kuid siis enam käima ei saanud, proovisin veel Vesselovi 125 Mantat kuid tuult polnud ka sellele piisavalt. Peebu vanakooli V8 vedas samal ajal kogu aeg ilusasti glissida, ulme. Baasis tegime Jürkaga kaks partiid males, mis andis teadmise, et males on mul veel täitsa beginner level.

Slallitrenn Pirtal

Täna siis peale lõunane prognoos andis lootust veepeale saada ja pidas ka paika. Tuult Tallinna lahel 8...12 m/s ja Raivo kibeles hirmasasti Püünsi, aga mul plaan trenni teha suurte kamadega, mis vajavad pikka uime, see kindlasti ei ole hea mõte seal kihutada. Teine asi, et ka konkurente Püünsis pole, kellega enda kiirust võrrelda. Seega ikka Pirtale, kus parkimisega jälle muid valikuid polnud kui jätsiputka taha, autovõtit baasi hoiule andes tegi Andrus küll juttu mingist vennast, kes viimasel ajal on seda vahet trahvikviitungitega üllatanud, kuid see vajus kuidagi kiirustades meelest. Veest maha tulles sain minagi selle 480 kr üllatuse siis täna, surf on lahe. Muidu oli veepeal kogu Eesti slalli koorekiht kohal ja trenn käis pikal triibul kahte märki võttes. Purjeks panin oma 7,2 ja uimeks 39 jäiga, mis toimis üli hästi. Uus pikk poom annab veits harjumatu asendi, kuid ajapikku harjusin ja suutsin head kiirust hoida Gunnari ja Silveriga võrreldes. Erno, Kivistik ja Kaar olid muidugi nähtavalt kiiremad, eriti kihvti püstise asendiga uime peal lendas Kivistik. Viga oli kalipso peale vest panna, mis küttis kere liiga kuumaks ja hapniku kinni, õige oleks täna lykrasärk/vest. Ka sussid jäid teipimata, mis lainetes kippusid vett täis lööma ja siis loksusid jalas. Täiskiirusel tsibe on jube hea teha kellegi kiire kiiluvees, kus kopeerid täpselt trajektoori ja liigutusi, parim võimalus pinge vabalt harjutada õigeid liikumisi täis kiirusel. Kolmas tund oli täis saamas jutti, kui muuli poolses märgis koperdasin põlvega purje alumise liistu pooleks, mis oli ka põhjus maha ronimiseks. Super trenn, super kaadriga ja tuulega. Trennis peab käima ikka endast osavamatega, siis on ka lootust ise paremaks saada. Pirtal on aint see kuradi parkimine üks nöök, pole kuhugi ligemale autot jätta. Klubi on midagi teinud valesti kokkulepetes linnaosaga, sest need surfiklubi kohad ja kogu muu see ala on hõivatud suva peesitajate poolt juba varahommikust peale. Peaks tegema klubi liikmekaardid, kes siis saavad seal parkida, kui mingi suva peesitaja koha hõivab, tuleks pamper tellida klubi poolt. Viidad muidugi selgelt välja ka selle kohta, et mõni surfi huviline jamasse ei jääks. Laagriväsimus on ikka ka veel veidi sees, mida oli ka teistelt kuulda näha.

Surfilaager Roostal

Plaan oli reede hommikul minna laagrisse, sest siis oli prognoos ka tuulele. Lõunast õnnestuski sõitma hakata ja kell 14.00 kohal. Hea tunne oli jõuda mere äärde, kus tuul puhub, päike sirab ja meri surfajatest kirju. Võimas. Kaldalt hinnates tundus tuul tugevam ja panin alustuseks kokku 6,2 ja Peebule tehtud 36 custom maltsauime, mis vajas enne üle andmist väike testimist. Uim töötas tuules ilusti, kuid nõrgemates tuuleaukudes kippus alt kaduma ja kaotasin selgelt kõrgust. Otsustasin siis peale paari triipu kohe ka oma uut 8,3 slallipurje setti testida. Uimeks panin RS41. Pusisin sätingutega terve päevalõpu, kuid head asendit ei leidnudki ja Peebu ning mõne teise slallijaga olin selgelt aeglasem. Tsaibid lõppesid ka enamus seisma jäämisega ja kõõlumisega. Tundus, et selle purje jaoks on seda 104L lauda juba vähe ja kogu aeg oli tegemist, et laud lendu ei läheks, sest puri vedas hirmsasti üle. Sain proovida ka selle taglase setiga 2010 a. 110 Mantat ja 112 Falconit, aga tuult oli siis juba selgelt vähem ning puri tundus kolakas ikkagi ja head võrdlust ei saanudki nende laudadega. Kaldal teistega arutades oli arvamusi ja kogemusi seinast-seina, Peebu pakutud liiga vähene peale tõmbamine tundus järgmiseks testimiseks teema olevat, mida ma siis ei proovinud. Hea päev arenemiseks ikkagi, kus õhtu jooksul sain veel hülgemöla ajada erinevate seltskondadega ja arvamustega suurte purjedega sõitmistest ning settide sobivustest. Õige aeg ja koht testida uusi asju pingevabalt nii veepeal kui analüüsiks aftekale. Laager ise oli hästi organiseeritud, kuid siiski veidi üle rahvastatud nagu viimastel aastatel ikka on olnud. Hea idee oli diskorahvas pealava juurde DJottidega möirgama suunata, kui samal ajal tsillirahvas fännas rannas naturaalmusooni. Õhtujuht Tolik ainult üllatas oma veespordi ja merendusalase võhiklusega päevastes programmides ja totaalse puterdamisega lõputseremoonial, jutt vist jookseb tal liiga kiiresti kui ta ei ole kindel oma tegemistes ja mõte ei jõua siis ka kohe järgi. Näha oli, et ta tundis ennast veits abitult surfarite keskel. Vetikud tegid muidugi jälle super töö ürituse korraldamises ja laabumises sellise rahvamassiga. Mina vana kooliürituste korraldajana oskan võib olla ka märgata rohkem teiste tegijate telgitaguseid ja ma julgen küll öelda, et Vetikute tiim toimis Roostal igal rindel õlitatult. Kahju muidugi, et sellistele üritustele satub ikka ka soovimatud kaadrit, kes varastavad rannalt surfikama ja rikuvad sihilikult laagrikorda, mis teeb laagris valitseva eeldatava muretu olemise veits ärevaks. Mina tsillisin pühapäevani laagris ja eriti lahedad ja siirad olid need Lõuna-Ameerika moosekandid, kes vahvalt tänasid oma viimase esinemise lõpus Alarit kutse eest tulla siia Roosta surfilaagrisse osalema ja esinema. Surfhousi telgi pundid olid ka lahedad omas mahlas, eriti kõva musooni keevitas Karla kitarri ja oma improcoverlauludega. Kvaliteetaeg koos lahedate inimestega, lahe. Järgmisel aastal paneme oma tiimiga ka udumoosekantide pundi kokku, mina vokaal+kitaraga, sveta vokaal, Raivo djambel ja Peep tamburiinil.

Viikingilaevaga Paunkülas surfamas

Kiruvere.ee seltskond korraldas Paunküla ääres muinaslaagri, kus näidati meie kandi elu u. 1000 aaastat tagasi. Kohal olid kõik oma ala kiiksuga käsitöömeistrid, kes tegid selle aja eluks vajalikke tarbeesemeid, selle ajastu vahendite ja meetoditega. Väga kihvt. Veepeal oli ka Tartu Lodjakojas valmistatud viikingilaev Emma, mille kodusadam on tegelikult Saula Viikingitekülas. Tegime siis ka oma Habaja malevaga ühe röövretke Paunküla peal ja kimbutasime paadituriste oma suure alusega ning sõjakate hüüetega. Päris libedalt kulgeb see laev veepeal, süvis on tal umbes 80 cm, seega ümber saarte sai madalikest üle igalt poolt. Pootsmann oli kohalik seltsi malevlane aga aerudel meie küla malevlased. Sveta sai omale ka ühelt kaupmehelt ilusa sõle kleidile, mis on kohustuslik aksessuaar selle ajastu naistele. Hästi lahe ja kirju seltskond oli sinna metsa alla kogunenud, kes ka oma igapäeva elus sellist elustiili viljelevad. Oli ka neid osalejaid kellele on see hobi ja kokkutulekutel võetakse seda rolli mõnuga. Kõva elamuse pakkusid muidugi selle aja sõdalased, kes korraldasid tõetruusid lahingu ja võitlusmänge. Eestlaste hulgas ja vastu esinesid ka leedukaid ja lätlasi, kes andsid kõige valusamaid lahinguid just omavahel. Mehed panid ikka täiega kirveste ja mõõkatega üksteisele üle turja nii, et kiivrid mõlkis ja turvised lõhki. Õnneks päriselt laipu maha ei jäänud, aga pisi traumasid said mitmed. Soodad. Surf on ikka lahedam hobi vist, aga adrenaliini sai ülesse neid vaadates küll. Leiba ja tsirkust sai täiega. Lahe päev kodukandi metsas.

Õhtupoolik Püünsis

Tuuleinfo oli, et puhub igal pool Tallinna lahel. Oliver kutsus küll Piritale, kuid seal oli parkida pea, et võimatu, seega Püünsi. Otto, Ivar, Peep ja Raivo slallitasid juba vee peal. Panin igaks petteks 7,2, et kui kihutamiseks läheb ja läkski. Vee peal trehvasin speedispets Rollet, kes on endale Madise Thunderi purje kasutusele võtnud, kuid kiirust tal ei olnud selle setiga. Minul kiirus väga hea võrreldes Ivari, Otto ja Peebuga, kannatab võidu sõita küll, kord veits kiirem, kord veits aeglasem. Rohkem enda asendites ja tahtmises kinni. Avastasin enda üllatuseks, et tsaibi trenn kannab vilja ja tsaibiga võidan sirgel kaotatu mõnusalt tagasi. Ja tsaib on kindlamaks läinud tsopises pudrus ja suurem hoog annab kohe peale halsi vahetust lihtsamalt uuesti kiirust koguda. Vanast harjumusest ikka mõnikord kipun veel liiga vastu tuult keerama ja siis kaotan kohe ka hoogu. Flippamisega tuleb veel vaeva näha, see tundub järjest olulisem tuulejõu ja purje kontrollimisel hoo säilitamiseks lauale. Vaikse tuulega tuleb veits kinni hoida ja siis juurde tõugata, aga kõvema tuulega püstisemalt ja tuulel lasta keerata, seega veits varem. Nägin üle pikaaja ka vanameister Virgot veepeal, kuid tema oli oma Vigriga täna tuule puuduses ja head minekut ta ei leidnud meiega slallides. Raivo kibeles proovida ikka jälle slallilauda ja esimesel kiiruseproovil meiega sahistas minu Falconiga ees minema, kes ütles, et kamad ei sõida. Õhtul proovisin veel Ivari 101L ISonicu setti 7,8 RS NP aga tuult oli vähe ja mingit head võrdlust ei saanudki, peale selle, et kõva laud ja uimebox jäi terveks peale uimejälje kivisse raiumist maha tulles kaldaääres. Uim sai veits täkke ja liivapaber aitas jälle. Tore õhtupoolik Püünsi laguunis, mis oma kividega ikka hoiab meeled erksad maha ja peale minnes.

Tuulega Topu vannis

Täna hommikul oli prognoos hea läänerannikule ja kuna mul hetkel aega paksult, tegimegi plaani juba lõunast Topu poole kimada. Mul kaasas kogu kari, kes peesitasid rannal ja hullasid vee ääres. Tuul puhus 6,2 piisavalt ja mõned sõitsid ka 5-stega. Vesi nagu vannis ja õhk üle 20C, super luks. See aasta esimest korda oleks saanud shortsidega ka söita, kuid ma lühikese kalpsaga ja palja jalu, mis oli viga. Sest õhtuks olid tallad õhukesed ja katki kivide peal ukerdamisest, kuigi kodus olen paljajalu ikka talda treeninud kividel käies. Proovisin erinevaid poomi, kardaani ja uime sätinguid. Ennem Peebu tulekut ei olnud kellegagi võrrelda enda liikumist, kuna teised tundusid seisvat veepeal, slallikad on ikka kiired kamad, sellistes tingimustes kui uduvire laine ja puhanguline mahe tuul. Peep siga liigub ikka kiiresti juba, kui ta oma setingud paika sai, siis ma jäin pikal sirgel sujuvalt maha, samas kui ma vist forseerisin oma setid pärast poole üle. Poom vist sai nats kõrgele ja ei saanud enam sellist head ja mugavat sit...isasendit hoida, et kiirus püsiks, mast käitus tuules närviliselt ning kehaga pidi kogu aeg asendit korrigeerima. Kardaani tahapoole toomine aga aitas laua töllerdamise paremini kontrolli alla saada. Proovisin ka alguses setti 7,2 ja lühike 32 uim, mis vaikse tuulega ei toiminud, selline naljakas kerges spinnis gliss oli kogu aeg ja uime triip tuli laua alt välja lai. Külg tuules ja alla kandis küll aga krüssata ei kandnud. Veel üllatas mind Ahti, kes tegi tuima rahuga mul nina ees ducktsaibi ja kimas edasi, mille peale ma siis ka kohe üritasin sama. Arvata võib, kus ma tsaibi lõpetasin, seda peab hakkama harjutama, päris edev ja vahest ka praktiline, ma arvan.
Lahe päev üle pika sõidupausi.

Tsikliga metsas

Täna siis tsikliga surfamas. Alustuseks pool tundi krossirajal käed soojaks ja siis tunnike metsas mööda enduuroradu. Krossirajal keskendusin enim ühtlase kiiruse hoidmisega kurvi läbimisel ja trampliinil hooga peale sõidule, et saaks pikema õhulennuga laskumiskaldale. Rada oli kõva ja esikumm ei haakinud hästi, kogu aeg kõhe tunne kurvis piduriga sõidul, vist vaja uut kummi ette. Vend arvas, et keeran vähe peale või jään pidurdamisega hiljaks, liiga kurvi sisse, siis tundub esiots libe või ka jään liiga taga istuma. Hüppel hakkab juba lend kontrolli alla saama, ei kaldu liialt ette ega taha. Mets on lahedam igal juhul kui tuim rajal millimeetrite harjutamine. Rohi on ka metsas peale viimast käiku jõudsalt kõrgust visanud. Õnneks hoiavad teised sõidusooned lahti, aga kui paned oma suva rada pikas rohus, siis on nagu loteriivõidu ootamise elevus, kas nüüd tuleb mõni rist palk üle sihi. Ja siis paned nii, et hambad ja p...se pauguvad üle palgi, lahe. Kui muidu mets kuiv, siis turbaaugud ikka põhjatud ja mul õnnestus ühte ikka maase ka jääda, kuna tagaratas jäi mingi juurika taha kinni ja hoo maha pidurdas. Müttasin seal siis end nats seaks, ratas maa seest välja ja padavai koju tagasi. Küll on hea, et ei pea kusagile kaugele tsiklit kärutama, et sõita. Meil külas oma krossirada ja metsad ümber ringi, kus saab veel sõita ilma, et keegi omandiõigusega ja püssiga keelama tuleks. Merele saab vist juba neljapäeval, kui prognoosi peab.