Gunsails 7,9 esimene test Rohukülas

Tuuline nädal on käes ja sõita saab iga päev kui aega ja tahtmist on. See kord parim suund ja tuul Rohukülas. Oli hirmus tahtmine oma teist uut Mega 7,9 purje proovida veepeal. Hangloose Ivar oli juba enne meid Peebuga kohal ja ühe kalda märgi jeebuste trenniks sisse pannud, mis andis trennile trenni mõõdu ka natuke. Rahvast vähe, aga nädala keskel vist ka oodatult, seda rohkem ruumi veepeal. Tuul oli lõunast ja mõnusalt tugev, ala 6..9 m/s vahelduva eduga. Ideaalne 7,9 testimise jaoks.
Puri rigamisel samuti loogilise trimmiga nagu ka 6,3, ilusa kujuga ja mis jälle üllatas, kerge. Panin poomi jälle selle peenikese toruga suht maks ulatusega, mis jäi nats pehmeks selle suurema taglase jaoks, sõita sai, aga poomi paine oli tunda/näha. Lühema pikkusega 6,3-sel ei olnud midagi tunda, see toimis super jäigalt ja halsi vahetusel on väga mõnus ikka see peenike toru, isegi suure taglasega. Kurvid on väga täpse raadiusega, masti kinnituse juures poomikaared aitavad lihtsalt jeebuses kätt vahetada, väga mugav. Tõmbasin esimese hooga purje alt maks setti ja käisin esimesed triibud veepeal, mugav vedu ja puhangutes väga mugav sõita, üllatav, et trapetsi aasade asend poomil oli enam vahem sama, mis 6,3. Imelik, poomi pikkus on küll pikem, aga veopunkt sama kaugel mastist kui väiksemal purjel, aga see ei mõjutanud karvavõrdki soorituse tulemust, väga hea. Kaldal puhkama tulles muutsin nats setinguid ja lasin alt paar senti järgi, et oleks vaikse tuule trimm. Ei oska õelda, kas tuul mängis vigurit, vaikis natuke seks ajaks kui testisin seda setingut, aga selle trimmiga tundus puri tühi ja vedu kadus. Kui aga kaldal uuesti tõmbasin maks trimmi tagasi, tuli ka vedu tagasi ja puri töötas ilusti jällegi. Tuul muidugi kõikus ka pidevalt ja võis olla kogu veokadu hoopis tuule puudumises, sest ka teised seisid, samas kui mina ikkagi veel napil käigul glissata üritasin. Sooritus on sellel purjel ka väga hea kõvas tuules, tuleb proovida veel jäigemat poomi, et jäikust rohkem saada, mis peaks tunnetust oluliselt parandama.
Vahetasime vahepeal Peebuga kamasid, Norsi 180...230 slallipoom oli tuntavalt jäigem ja seega tema 7.9 tundus jäigem, aga min tuulega oli minul tegu sellega minema saada, samas Peep paugutas glissata minu mega püstoliga. Rollid vahetusid jälle ka kama vahetusega, seega testi päev näitas, et puri on väheke parema konkurentsi võimega vaikses tuules, kus ma olen senini alati hädas olnud oma endise vaikse tuule seti NP 7,2 taglasega teiste vastu. Muidugi ei proovinud võrdluseks neid mõlemaid korraga samades tingimustes ja oletan ka ainult kõhutunde pealt. Nüüd on aga valik tehtud ja peab uskuma, et uus on alati vanast parem:) Erinevaid setinguid tuleb veel erinevates tuultes proovida, et täit selgust saada purjede võimekustest ja omadustest ning siis vajadusel saaks neid muuta.
Tulemas on mulle olulisi võistlusi, millede eel tuleb rohkem sõita uute purjedega, et harjuksin ka nendega ja tekiks sama hea teadmine/tundmine, nagu mul oma Pryde purjedega on. Esimesed katsetused igatahes andsid häid emotsioone.

Paunküla tiimitrenn ja uued Gunsails purjed

Oli plaan kusagile Raivo ja Peebuga slallima minna. Merel tundus päeval hirm torm olevat ja tekkis kuskilt idee minna sise järve siledama vee peale sõitma. Ja jutuks tuli minu kodu spot Paunküla, kus on parimad suunad lõunast kuni lääneni, seega tänane edela suund tundus sobivat. Mul jõudsid täna ka Tallinna terminali Saksast tellitud uued Gun purjed, milledele saatsin Raivo järgi, et ei peaks ise tühja Tallinna kihutama ja siis Paunkülla tagasi. Ma jõudsin esimesena vee äärde ja pidu oli veepeal ilus. Ootasin siis Raivo ja oma uued purjed ära, et saaks kohe nendega peale minna, hirmus peeru elevus oli sees. Juba pakki lahti harutades hing laulis ja süda puperdas, elu esimesed täitsa tutikas slallikad ja millised iludused, sini-must-valge disainiga, ägedad. Mega XS 6,3 ja 7,9 + 100% select mastid. Tellisin ka ühe uue slallipoomi peenikese toruga 26 mm.
Tuult oli piisavalt 6,3 le ja paningi siis selle seti kokku, lauale 39 peenike alla ja veepeale. Juba rigades nägin, et puri on hea kujuga ja alt peale tõmbamisele reageerivad kortsud visuaalselt ilusa loogikaga ning kui kerge on kogu taglas, ulme. Nagu mänguasi see 6,3 taglas tassides ja kaldal kõvas tuules seisis pehmelt, tundus paljulubav. Panin siis kõik setid veepiiril paika ja tuld, kohe ilus ja ühtlaselt tugev vedu taga, glissis seisis puri ilusasti tuules ning milline pehmus ja kergus puhangutes, ei mingit kiskumist, super. Tegin paar kiiremat ja kaldale tagasi, kus ka Peep oma seti valis, soovitasin 6 st, sest minu puri töötas täiega. Raivo oli riganud endale 5,9 freeride taglase, kuid see ei toiminud puhangulises tuules pidevalt ja vahepeal tiksus tuuleaukudes veepeal, nagu seda siseveekogudes ikka teha saab. Koos Peebuga veepeal liikumisi võrreldes selgus, et minu uus puri kogub ja hoiab tuult paremini, mispeale päris mitmel korral Peep jäi seisma ja mina glissasin napilt ikkagi edasi. Ka jeebustes välja tulekul kõrvuti sõites, mina sain minema ja Peep seisis, kamad sõidavad. Ja hea set on see Gunsailsi Mega XS 6,3 sellise 8..12 m/s tuule jaoks.
Vahva trip vana hea sooja ja mageda veega Paunküla peal. Peep küll arvas peale oma esimest siseveekogul surfamist, et meretuul on ikka iga kell parem sellisest tuulest, aga soe ja tuulevaba rigamine oli mõnus üllatus temalegi. Mina igatahes tundsin jällegi taaskohtumise rõõmu oma vana lahinguvälja ja muidugi uue purje eeskujuliku soorituse üle. Surf on lahe.

Püünsi trenn, külm ilm

Rahvast vähe, külma laine on Eestimaad vallutanud. Õhk 8C ja vesi külm, tuult aga piisavalt 6,2-sele. Enamus ajast saigi sellega kihutatud. Henrik üks uus surfisõber tahtis minu 7,2 proovida ja panin talle siis selle ka kokku. Tuul oli langeva trendiga ja kui me sellega veepeale läksime, siis vähem vilunumad enam käima ei saanud ja hinnang minu 7,2 purjele oli raske jurakas, ei meeldinud tiksuda sellega:).
Samas mina glissasin täiega selle sama setiga, tulid kohe omad esimesed katsetused kämmidega võistluspurjedega meelde, naljakas, et kõigil ikka ja jälle samad esimesed emotsioonid, raske jurakas. Kuigi NP Racing on üks kergemaid kaalupoolest omas klassis, eks ta ole, harjumine võtab aega ja kui juba asi käpas, siis saab alles aru kui mugav sellega tegelikult veepeal sõita võib olla.

Rohuküla slallitrenn 2 h

Kohapeal vaade ilus, tuul puhub, soe 15C ja vesi soe. Rahvast vähe 6 nägu, mis on ajaliselt nädala sees isegi üllatav kogus. Ivaril oli poi juba sisse pandud ja me Peebuga lendasime ka peale. Panin oma lemmiku minirallika 6,2 ja costomi alla. Glissis jeebused tulevad flatil ilusasti, tagapool lainete vahel täpse ajastusega lainel ka mõnus halsivahetus. Veits on ikkagi jeebused rooste läinud ja tuleb tehnika uuesti läbimõelda. Võistlustel on jeebustel oluline osa hea tulemuse vormistamisel. Tase on Eestis slallis nii kõvaks ja ühtlaseks läinud, et iga väike eksimus märgis jätab su sõidus kohe viimaste hulka. Seega trennis tuleb harjutada märgi võtmist hoolega. Igati kasulik päev mälufailide korrastamiseks.

Pärnu Slall I etapp 2011 Kullipesa

Pärnukad tegid kiire korraldusega oma esimese slalli osavõistluse nädala keskel, mis tingis väikese osavõtu, kuid kohal olid kõik põhirivaalid rahvaslallidelt. Kõik olid hirmsat tahtmist täis võidukihutada, mis sest et sõidutunde sel aastal veel veepeal vähe. Minul üks Pullapää trenn tehtud, seega "kõva" krunt all. Jõudsin seekord ilusti regamise/kipperi ajaks. Sel aastal osaleme Peebuga nüüd ALOHA tiimi all. Päike paistis ja tuul puhus, super. Panin oma 7,2 RS ja Falconile 39 peenikese alla. Set toimis normaalselt kogu võistluse. Olin hädas startidega, kui isegi ajastus enamvähem hea, siis joonel takerdun puntrasse kinni ja kaotan korraks glissi. See aga nullib kogu ajastuse ja stardi kiirenduse. Stardijoon tuleb ületada täisglissis ja kursil, kas või väikse hilinemisega aga täiskiirusel ikkagi, siis on lootust eduriviga kaasa minna sama kiirusega. Kui korraks jääd joonel seisma siis on pekkis, segatud tuul ja ahtripudru tapavad kiiruse ja punnita mis sa punnitad esimeses märgis oled ikka viimaste hulgas, jama. Vesselov loeb sekundilised varastamised veel õigeks seega tasuks riskida ja veits varastadagi, või vähemalt lähed varastama aga paned täkkesse. Peaks proovima, kaotada pole midagi on ainult võita, sest viimased kohad nagunii ei maksa midagi.
Kui viriseda, siis olekski ainult selle üle, et Pärnus on alati stardiliin liiga kalda all ja lühike sellise massi jaoks ning ideaalkurss ülemise poi pealt veidi krüssuga esimesse märki, mis tähendab seda, et kogu mass üritab võimalikult poi alt startida. Sest kui alumise poi juurest stardid, siis kaotad kõrguse võtmisega ikkagi väikese edu kiiresti. Eks see on muidugi võimalustes kinni, merel stardiliini tekitamine allatuule slaalomiks oleks kõige õigem, aga see eeldab kaatri kasutamist jne. Aga eks osavamad võidavad nagunii ikkagi, nii et vahet pole, aga sel juhul tekib olukord ja suureneb õnnefaktori osakaal keskmise taseme sõitjate tulemustele. Kui tehakse vähe sõite, siis see sakib vahest täiega. Ideaalis on alla tuule slaalom merelt ja stardiliin on paigutatud nii, et poleks liinilt asukoha valikul märgatavaid eeliseid ning liinipikkus on osalejate arvu järgi piisavalt pikk. Ühesõnaga et Pärnus startida, peab olema piisav ülepurjestus ja uim, mis võimaldab vabalt krüssata. Silveril oli 8,3 Loft ja laual all Zupingu formula uime otsast tehtud slallikas, ta rokkis täiega Tartu Tommiga sõidu võitude peale. Olen teda eelmine aasta nii mõneski sõidus võitnud, kuid sel korral ei saanud talle ligilähedalegi. Eks kamad annavad eelduse, aga tulemuse teeb ikkagi see, kes nendega sõidab. Teine koht, tubli tulemus Silverilt. Mina ise kokkuvõttes 6. Rahul ja ei ole ka, eks alati saab paremini. Peep 10. Aloha tiimil esimene märk maas.
Päeva lõpuks võttis eelmiste päevade kõva füüsilise koormuse väsimus jala pehmeks ning viha rauges ja kulgesin viimased sõidud pingevabalt, mis ka protokollist näha.
Surfipäev oli äge ja seltskond rõõmus esimese võidukihutamise peale sel hooajal. Lahe päev veepeal, tänud Pärnukatele korraldamise eest. Aloha!

MTB Ratas 30 km, 2 h

Täna jälle vänta. Tegin korralikud ettevalmistused, jook-batoon kaasa, pumpasin kummi. Riietusega olin kimpus, tuulevaikses kohas oleks tahtnud lühikesega minna, aga tuulepoolses maja küljel oli selge, et pikad peale ja see oli hea otsus. Lagedatel on põhjatuul kevadel sigakülm, isegi pika liipsuga tuule käes veits jahe. Metsavahel päikse käes võib aga juba kas või palja tagumikuga peesitada.
Võtsin plaani 2 tundi kulgeda ja nats asfalti ning metsa ka. Ratas jäksas minna kõvasti, aga mul endal jalg veel pehme, metsaaluse mõnes kohas täitsa kuiv ja sai sihtide peal vabalt sõita. Leidsin ka lund metsast, vist kohalik talumees oli omale järgmiseks suusahooajaks esimeseks põhjaks rajale ette varunud. Aga saepuruga on unustanud kokku kraabitud hunniku üle katta ja sügiseks on sedasi sellest ainult mõte järele jäänud. Aga võibolla oli see ka mõne edevama karu talvemaja, millest nüüd ainult kole hunnik järgi oli jäänud. Lund oli meie kandis talvel kõvasti.
Vändatada on vahva.

Pullapää 7...14 m/s NE. 2011 Hooaeg avatud 2 h.

Sai Peebuga laupaeval kindel plaan tehtud pühapäeval vee peale minekuks kusagile Läänemaale. Hommikune prognoos ja vaatlused pakkusid, kas Rohuküla või Haapsalu lahte Pullapääga. Õhk 9C ja vesi ka 9C. Suund parem Pullapääl ja seal ka maandusime. Pullapääl olid veepeal ka HangLoose sellid oma kaunites neoonpluusides sala trenni tegemas DefiWindi jaoks, neil tuleb juunis ka kõva võidukihutamine 1111 prantslasega.
Tuul tuli üle maa Noaroostist ja oli puhanguline. Tuul veits jäiselt külm, vastavalt ka ilmakaarele. Peep hakkas 7,8 rigama ja mulle tundus, et seda on vist palju ning panime ikkagi 6,3-d masti, mis olid neis puhangulistes 7...14 m/s tingimustes täitsa hea valik. Panin endal alustuseks kõik setid keskmised ja veele. Esimesed sammud vette olid erutavad, tuul vilistas kapuutsi aukudes tuttavalt, aju lülitus kohe surfilainele. Uskumatu, kõik meeled ja keha olid valmis kihutamiseks lainetel, nagu poleks talve pausi olnudki. Kas on nüüd minu keha refleksid saanud selle korduste baasi, kus mandumiseks peab pikem vahe tulema kui mõned suusakuud. Ei mingit kevadist pusserdamist ja jamamist, lahe. Tegin paar kiiret otsa ja enamus jeebusedki tulid rahuldavalt kohe välja. Alguses tundus, et uim spinnab liiga lihtsalt, aga tegelt oli esialgne seting veits vale ja tagajalale jäi koormust palju lainetes. Sättisin kaldal kardaani veits ettepoole ja poomi suti kõrgemaks, et olemist veel mugavamaks saada, mis mõjusid nendes tingimustes hästi ja asend läks kohe paremaks.
5/3 kalipso, teibitud paksud sussid, kapuuts ja kõverate näppudega paksud kindad toimisid hästi. Esimese ringiga näpuotsad külmetasid, aga vanade surfigurude tarkus on, et selle peale siva kaldale ja näpud üles soojendada, pärast siis enam ei hakka need veepeal külmetama. Nii ka oli.
Paksude kinnastega sõites on olulise tähtsusega aasade asend poomil, et saab lõdvalt kulgeda ilma kangutamiseta. Raskuskese paigas nii, et vajadusel saab ka aint kehaga purje suunata, siis ei lähe käed paksuks. Peep oligi selle murega hädas. Ma olengi oma külmailma toimetamistega õppinud selle tarkuse, et ega liiga palju kummi endale selga ei tohikski panna, sest see teeb su nii samagi kangeks ja liikumatuks, rohkem kui külm tuul või vesi. Oluline on hoopis toimetada targalt, kiirelt riidesse ja kogu aeg liigutada, et oleks soe sees. Veele peab minema aint terve ja kohe kaldal õigesti sätitud setiga, et mitte pusserdada külmas vees. Kui midagi vaja sättida siis aint kaldal, sest külm vesi võtab paari minutiga jalad/käed niimoodi kangeks, et veestardiga on tegu pärast minema saada. Olen seda ise kogenud ja tean kui abituks võid hetkega jääda oma kangete jäsemetega. Karm värk.
Ilm oli kogu päev päikese paisteline ja tuuline, igati sobiv hooaja alguseks. Tehtud!