Pärnu Slall III etapp

Hommik jälle kiirustades ja Pärnusse jõudsin napilt kipperi ajaks. Panin kokku Targolt laenatud 6,7 paoint-7 2009 slallika, mis juba rigamisel tundus kange ja jäiga konstruktsiooniga puri. Kuna prognoosi oli siis ka igaks juhuks ka tormika 6,2 NP. Veepeale kohe otse starti ja selgus, et tuult on väga napilt sellele purjele. Glissis hoidmiseks asend purjel hoopis teistsugune kui NP purjedel ja tuule nõrgenedes kaob vedu kohe ära, mis oli ilge nöök. Tiksusin esimese sõidu lõpuni ja kohe kaldale 8,3 Daytona kokku, uimeks Select RS41, kardaani 3 cm ette. Jõudsin alles 3 starti, mis õnnestus hästi, kogu sõidu 4, kuid finishi joonel lipsas rakett Ivar napilt mööda. Kohe oli sõidurõõm tagasi, set töötas ilusti ja kiiruses võitsin isegi Silverit, kindlama tsaibiga sain viimases märgis edu ja 4. Järgmise stardi käisin stardis laines sisse ja magasin maha, viimasena minema kohti parandasin sõiduga. Siis hea start ja sujuv sõit, 4. Eelviimase stardi ootel avastasin, et alt 3 ja 4 purjeliist katki, kuid mingit kuju puri ikkagi hoidis, seega otsustasin viimased kaks sõitu kaasa teha. Puri ei töötanud enam mugavalt, selline närviline kangutamine oli. Peep rõõmustas kui viimases sõidus finishisirgel kiirusega mult 1 koha võitis, teenitult. Kokkuvõttes 8., kripeldama jäävad esimesed kaks sõitu vale otsusega seti valikul, see on see kiirustamine ja hilinemine. Viga oli 8,3 kohe kokku panemata jätmine, oleks jõudnud teise starti. Tehnika lagunemise vastu ei saa, kuid murdlainetes startides peab purje hoidma hoolega. Esimesed korralikud sõidud 8,3 muidugi tegid tuju heaks ja andsid positiivseid emotsioone. Surf on lahe.

Müüdid ja tegelikkus

Plaan oli üle mõne aja jälle surfata ja tuule suund pakkus Püünsit. Ajasin ka Peebu ja Raivo veele, kuid ainult Peebul õnnestus tulla. Maadlesin ikka mõtetega omas 8,3 purje setingutega, kuidas rigada, et ei tekiks seda kangutamise tunnet. Tõmbasin alustuseks 1 cm üle mõõdu ja proovisin siis vee peal. Tundus pehmem ja ei kiskunud nii palju ja kardaani ette poole tuues sain ka trapetsiaasad suti tahapoole tuua, aga ikka ei ole seda head mugavat tunnet. Siis panin oma NP 460 mastile õige NP 7,2 purje ja veepeale, noo tee või tina sama vedu ja aga mugavus nagu öö ja päev. Kaldal arutasime Peebuga asja ja ta pakkus proovida Norsi 100% masti minu 8,3 Daytonaga. Juba rigamisel sain aru, et painded on mastidel täiesti erinevad, kuna kämmid ei läinud nii lihtsalt enam peale ilma poomita. Vee peal ka nagu teine puri, kõik asendid läksid õigeks ja sõita oli mugav isegi puhangutes, uskumatu aga tõsi, mida kõike räägitakse, aga kui ise ei proovi, ei saa teada tegelikust vahest. Selge on, et head purjed tahavad originaal maste, et kõik head omadused töötaks ja sobivus tabelid ei maksa midagi. Kasulik päev vee peal.

Aegna Maraton

Tuule prognoos oli niru, kuid siiski lubas kella 14...16 vahel veidi rohkemat. Hommikul ma juba ei olnud veel väga kindel startija, kuid Peep oli entusiasmi täis ja suutis mu ikka ära rääkida. Rigasin oma kõige suurema purje seti ja laenasin Heiko käest 125 L Mistrali slallika. Võtsin stardi protseduuri suht rahulikult, sest maratonide kogemused näitavad, et stardirüsinas ei võida midagi, kuid oht varustust lõhkuda on suur(väike paralleel suusamaratonist). Siiski 10 min hiljem startides avastasin ennast üksi rannalt ja teised juba suht kaugele välja tiksunud, esimene viga. Vaatasin siis tagant tulles ees kulgevate liikumisi ja avastasin, et paljud ei võta tiksudes märki ja peavad pautima, seega võtsin kohe krüssunurka teravamaks. Sain napilt märki ja puhtalt edasi, enda rõõmuks kohtusin ka Peebuga märgis, kes oli ka glissi proovides alla vajunud ja paudiga uuesti üles pressis. Siis olin juba tagumises grupis sees kuid minu tiksumine oli ikka aeglasem teistega võrreldes ja üsna pea avastasin ennast jälle üksi veepeal kõõlumas, mis oli väga nüri tegevus. Paljud optimistid pumpasid jälle ennast alla tuult lootuses glissates Aegna poole kiiremini saada, kuid tuul muudki vajus ja mina ei viitsinud pumbata, sest ega ma ka ei kujutanud ette kui kaua siin päris täpselt aega Aegna alla ja tagasi tiksudes kulub. Ja enese tunne ei olnud suureks pingutuseks kõige parem, seega tasa ja targu sirgelt Aegnani. Vahepeal olid puhangud, mis rõõmustasid ja proovisin ka punnitada glissata, et kas või vahelduse mõttes sellele nürile kõõlumisele midagi muud teha. Asjata, kuid hoidsin sedasi meeleolu üleval, häirima hakkas see, et mõned tiksujad võtsid paremini kõrgust ja ma ei saanud vee pealt aru, kus see kuradi Aegna sadama poi kurss on, võibolla vajun ka liiga alla, sest tuult oli suht nirult ja kõrgust võtta sellise kiirusega kulgedes väga niru. Sõber Peep muidugi pani jälle kohe alla tuult formulistidega Tallinna lahele speedima või midagi veel paremat tegema ei näinud teda enam, ei tea, aga nüriks läks see tiksumine ja Aegna vist ka ujus hirmuga kaugemale, kui selline trobikond hullusid vaikselt aga sihikindlalt lähenevad. Kui Püünsi ranna profiil paistis hakkasin nägema ka Aegna sadamat ja arvestasin, et olengi veits liiga alla vajunud, sest ka esimesed liidrid tulid tagasi hoopis kõrgemalt ja nemadki ju lasid alla tuult veel glissi üritada, vana siga. Pautisin esimest korda, mispeale avastasin, et minuga koos pautisid ka eespool olijad nagu Randar, Lemps ja teised. Selge, kõrgust vaja, jube naljakas oli nüüd vasakul halsil sõita peale kahe tunnist paremal rippumist, lahe. Tuul kadus vahepeal täitsa ja kõrgust ei tulnud kuidagi, kuid paar korda pauti ja lõpuks märk võetud. Vot see oli võit, lõpuks saab tagasi kodu poole. Rõõm oli jälle ka Peebuga kohe peale märki kohtuda, ta veel tegi viimast sirget ka märgi võtmiseks, hull optimist. Kolgata tee aga alles algas, eri nüri tiksumine suht ilma tuuleta. Meenub sellest alles Kuulimunale lähenedes kui Peep hambad ristis pumpas mulle oma 144 liitrisel järgi ja läks ka viimases märgis mööda. Hull maratoni mees, mina ei võistelnud enam kellegagi ja tegin pinge vabalt oma "karistuse" lõpuni. Tuju läks paremaks kui nägin Peepu kaldal reipalt ja mitte vähimagi väsimuse märgita muljetamas oma 4,5 tunnist seiklust merel, hull optimist, lahe. Mulle meeldivad sellised hullud, ma ise ka vist selline. Pool päeva kirjas ja siis sõber Eeriku sünnipäevale, kus vanade sõprade keskel ununes kõik päevane piin ja mäletan ainult vahvat päeva. Siga lahe.

Tsikliga metsas ja Kuimetsa rajal

Surfist on siiber, täiega, kuigi puhus jälle terve päeva ja kudesin täna hommikupoole kodus padjal. Lõuna paiku kuuldus küla vahel tsikli mürinaid ja mulle ei andnud see rahu. GAS GAS ja co panid Aeli poole kruusale niisama kärbseid püüdma. Ma olengi oma raudratsu kauaks tolmukoguma garaazinurka jätnud ja oma muraka luureretke Kadja rabasse edasi muudkui lükanud. Kondid olid sellest vastikust veepeal tuule käes kihutamisest kanged ning hing ihkas midagi muud vahelduseks. Kella viieks oli paak täis ja plaanid paigas. Kimasin esimese jutiga Vahastu teelt rabasihile ja tuld Kadja järve poole. Mets täiesti kuiv ja rohi paistab mõnusalt jälle läbi, mis teeb kännud ja kivid kaugelt nähtavaks, saab veits ka tempot teha. Turbakraavid on ikka põhjatud aga paraja hooga kannavad üle, kui tagarattas hoida. See ununes mul tagasi tulles ja panin ühes kraavis ühe kohustuliku ülenipli ka ikka ära. Rabas on see hea asi, et kui kukkudes kerra tõmbad, siis haiget pehme samblavaiba peale maandudes ei saa. Õnneks kukkumine oli meeles ja ainult hambad plaksusid kokku, vist jäi suu veits lahti suurest ehmatusest. Murakaaeg on selleks aastaks jälle läbi, aint mõned kuivand junnid leidsin, pagana aeg lendab suvel nii ruttu, et talveks murakmoosi sel aastal ei saanud, jama. Tagasi tulles nägin Kuimetsa rajalt tolmupilve ja keerasin vaatama, et mis värk on. Juss 942 paugutas seal trenni teha. Küll see mees ikka lendab ja liigub kiiresti samaaegselt. http://www.jusslaansoo.com/uudised/35-uudised/108-ktm-testipaeev.html (video rajast kiivri kaameras) Sain loa ka siis meie kandi AMA klassi hüpetega rajal pool tunnikest venida, seda võrreldes Jussi tempoga. Hirmus soones ja kivine oli, kahe trampliiniga sain sõbraks, teised veel hirmutavad, vähese trenni viga. Hoidsin ennast teadlikult tagasi ja meenus surfist fraas TARK EI TORMA. Tervelt kodus tagasi ja päev kirjas, lahe.