Bacardidel on tuulemiinimum 6 sõlme, mis annab piisavalt tuult formulale glissamiseks, nii olen minagi nüüd lõpuks otsuse teinud soetada endale formula set. Laud on mul Mistral F2004, uimeks Deboichet R12 ja sel nädalal sain Saksast kätte uue taglase Mega XR 9,9 2011 ning Select 520 100% masti. Poomiks oli vana alupoom X3, mille kiiruga komplekteerisin odavalt kokku koos outhauliga ja reguleeritavate 24...30 tolli trapetsi otstega, sest ei oska veel arvata, mis on mulle sobiv pikkus sellele taglasele. Viimased poomi outhauli ettevalmistused ja pakkimised sai tehtud reede õhtul ning plaan oli laupäeva hommikul 8 praamiga üle minna.
Kohale jõudes selgus, et puhub ja tuuleminimum on käes ning läks kõvaks sebimiseks. Panin oma taglase ja laua kokku kõik tundus ok olevat ning tahtmine oli suur juba sellega veepeale minna. Muuli tagant välja saades tõmbasin purje tuulde ja pumpasin veits, laks ja käis, kusjuures enamus sverdid ja formulad tiksusid, siga lahe tunne oli see. Stardiala oli suht muuli lähedal ja rada külgtuule slaalom kaks ringi kaheksat. Esimesse starti sõitsin enesekindlalt ja nats varem, et kindlalt joonele jõuda, sest maatuul oli hirmus pagiline ja paras loterii käimasaamiseks. Tegin hea stardi ja sain eesotsas kohe minema 2. märgis olin Saarmi järgi teine ja selgelt kiirem sirgel. Viimases märgis võtsin veel varvastel pumbates kõrgust, et võimalikult lähedalt poid võtta ning tema suhtes peatuulde jääda. Olingi märgis tal peal ja paremas positsioonis käimasaada. Plärts outhauli klamber sõitis taha ja puri laperdas otste vahel, mida pekki...! Seisin seal oma laperdava purjega ja ei saanud aru mis toimub, kõik panid mööda. Tõmbasin siis ühelt poolt ja teiselt poolt kõik otsad lõpuni pingu, sellega sain purje nats sirgemaks ja tiksusin kaldale remontima. Viskasin viimase järelejäänud viimase originaal kummilapi metsa ning kerisin Macguiverit klambritele alla, et napilt kruvid ulatuksid pingutama. Keerasin kinni nii, et vesi tuli vahelt välja. Otsad pingu ja jõudsin 3. starti, kus sain ka kohe ees otsas minema, mõned mööda sõidud ja Neeme järgi teine. Küll oli äge sõita glissis teiste tiksujate vahel puhangutes slaalomit. Nüüd ma tean, mida need formulistid BF tunnevad:) Gliss ruulib ja kamad sõidavad. Tuul oli jube puhanguline ja auklik, kus järgmised kaks sõitu tiksusin svertide taga vahe paladeks mõned glissis sirged.
Siis tehti supipaus ja kurtsin muret oma sita pumpamise võimekusest napis tuules, samas kui Kajakas ning Neeme rockisid, vihale ajas. Saarm pakkus müügiks ja proovimiseks oma Deboichet R19, mis on laiem ja pehmem minu R12 uimest.
Veepeal oli vahe kohe tuntavalt parem uim kandis jala all pumpamisel ja gliss püsis kauem aukudes, ulme. Sõidust kolmandana üle finishi, see juba läheb oli esimene emotsioon peale selle uimega sõitmist. On ikka uimedel vahe, superluks ja oli kindel plaan see Raivolt ära osta. Tuul aga juras ja järgmistes startides mul ei õnnestunud enne sverte minema saada ning kulgesin seal puntrate vahel segatud tuules ja trimm tundus jälle paigast ära olevat. Ja mida värki, jälle üks klamber kohe teibipealt maha libisemas. Venitasin hinge kinni hoides sõidu lõpuni ning stardialas surusin klambri teibile tagasi ja sidusin otsad klambri taha piduriks kolmese kalamehe sõlmega kinni. Kaldale poleks mõtet enam minna olnud, sest viimane sõit oli veel jäänud. Viimase stardi tegin suht niru, kuid pumpasin ennast alla käima ja sain kohe svertide vahelt ilusti üles tagasi, teisele ringile minnes nägin ees veel ainult Hardcore ja Neemet omavahel pusimas. Hoidsin neil pingsalt silmas ja otsisin oma puhast tuult, viimases märgis tõmbasin kohe kõvasti kõrgust, et kompenseerida niru tuult ja võtsin kõrgelt märki. Sain kohe puhtas tuules glissi ja kõrgust tuli mõnuga. Eespool Kajakas tõmbas alla ja jäi svertide varjus seisma 300 m enne finishit ning Neeme kulges minust nats allpool poolglissis svertide vahel. Ma olin mõnusalt kõrgel puhtas tuules, täis glissis. Super kaif tunne, teised tiksuvad ja sina paned täie pasaga finishi poole. Kajakas jäi maha ja Neeme tiksus napilt finishijoone ees, panin temaga kõrvuti üle joone ja olin alla tulles nagu püssikuul tast möödas. Lasin võidulaulu lahti ja panin merele veel auringile, sigalahe. Emotsioon oli laes, poseerisin veel merel Henryle kaatris. Siis tegin kontrollkäigu finishikaatri juurde, et saada kinnitust oma triumfile viimases sõidus. Aga mis sa ütled, pool lauapikkust oli Neeme siiski eespool olnud joonel. Vahet enam polnud, joovastus põues panin kaldale ja üldkokkuvõttes mingit kohta ei lootnud, kuid õnnestunud sõidud pakkusid seda, mille järgi olin siia saarele tulnud, formula on lahe!
Esimese päeva tulemusi vaadates selguski, et üldarvestuses võrdsete punktidega Karl Kase järgi 9. ning seeniorite arvestuses ÜHE PUNNIGA taga Tõnis Kase järel neljas. Jama. Spordimehe hing jäi rahutuks ja lootus, et ehk homme ikka saab veel startida ning võimaluse oma kohta parandada. Üks punkt, see on üks koht suvas sõidus ette poole. Meenusid momendid, kus liiga lõdvalt andsin tagaotsas finisheid tiksudes kohti sverdimeestele ära. Tuleb võidelda kõikides sõitudes iga koha pärast, see on sport.
Õhtul grill ja möla, kus selgus, et kui ma veel Zuppingu uime alla saan, siis enam ei taha seda R19 ka näha ja 100 euri oleks kindlalt maha visatud raha. Ega muidu Raivo seda ei müü, loogiline ja sai otsus tehtud, et enne proovin ka siis seda Zetti, mille hinnad hakkavad kasutatuna 250 eurost ja Jaapanis maksab 500 eurot. Formulas on uim kõige tähtsam teema soorituse tegemiseks, sest rada on pikk ja kui kaotad kõrguses, siis see tähendab lisa paute, mis omakorda maksab positsioone jne ja jne. Formula on minu uus hobi ja sihik. Slalliga olen juba mingi taseme stabiilsuse saavutanud ja teadjad mehed arvavad, et formulaga lihvid selle briljandi veel läikima ka. Starditehnikad ja glissivõimekus paraneb ning slalli 8 m2 purjed tunduvad taskurättidena poomi vahel. Sellised mõtted rummi ja koola kõrval olid muusika minu kõrvadele. Seda ma ju tahangi, paremaid stardiajastusi ja min tuulega kindlamaid glissiasendeid. Kõik on uus ja huvitav. Palju on kinni ka kamades, mis on siga kallid. Täna olin hädas ka liiga pehme X3 alupoomiga, mis pumpamisel võttis oma läbipaindega poole minu vibutamisest endale ning amortiseeris selle suure töö ära. Nagu oleks ühe käega pumbanud, tuleb ikka jäik carbonpoom hankida. Turul parim mulle sobiv poom praegu NP X9 225...275 2010 mudel, mille letikas 1300 euri ja järelturul alates 750 eurist. Valus, aga midagi tuleb hankida, et oleks lihtsam konkurentsis olla. Asjad:)
Õhtu kujunes vahvaks, veel hiline segasaun ja ujumine öises jões ning siis plära ajamine Nasva sadama Hosteli sauna eesruumis. Õhtul sisse imetud 0,5L Monsteri jook koos vägijookidega ja pikk spordipäev ei lasknud kohe hostelivoodis uinuda, mootor töötas täis pööretel terve öö hommikuni välja. Uni jäi lünklikuks ja hommikul ei tundnud ennast eriti värskena.
Kuna hostelis hommikusööki seekord ei pakutud, siis tegin oma priimusel kiirpudru ja võikudega päeva esimese söögi, kohvi siiski kauplesime hosteli tüdrukult, kes rõõmuga selle soovi ka täitis. Maitses hea. Enese tunne oli kohe parem.
Võistlusalasse ilmusid järgimööda eilsed sõdurid, kes täitsa värske, kes täitsa vare, aga tänaseks oli lootus enamusel vist sama. Et täna ei peaks enam veepeale minema ja tuuleprognoos peab ning starte ei anta. Mõned aktivistid käisid ka merel testimas. Raino ja Henry käisid ka ikka vaheldumisi kaatriga merel kontrollmõõtmistel ning otsustasid lõpuks kella 12:00 ajal enam starte pühapäeval mitte anda. Seega kõik laupäevased kohad jäid paika ja autasustamine tehti aegsasti ka kohe ära. Olin ise küll valmis ka minekuks, kuid uudis oli pika passimise peale siiski rahuldav ka mulle. Koju sõit.
Võistluspäevaga võib rahule jääda, sest kogemusi tuli nii minimum tuulega surfamiseks kui ka formula varustuse testimistega veepeal ja mõtteid enda arenguks edaspidiseks.
Surf on lahe.
