Massiüritused tõmbavad nagu magnet ja mina ei saanud ka kõrvale jääda, sest lubas ka väikse hilinemisega tuult. Stardiks ettevalmistades oli selge, et tuult esialgu ei ole ja tuleb pikk tiksumine Aegnani. Nats juba kogenud tiksujana tegin väikese plaani ja üritasin kujutleda võisluskäiku edasi tagasi koos märkide võtmisega, kus on parem ja kus on vasak. Laua valik oli mu uus/kellegi vana formula laud Mistral F2004 164L, sest sellel on parim ujuvus mu laua valikutest. Pole sellega ennem veepeal käinud, aga lootus oli, et sellega saab ka vaikse tuulega paremini glissi kui slallikaga ning saab selle laua omadusi ka lõpuks veepeal testida. Purjeks hetke suurim taglas Mega XS 7,9. Stardis oli lähes 100 purilaudurit ja kõigil elevil näod peas ootusärevusest. See on SEE surf ja surfipidu, äge. Sättisin ennast tuttavate nägude vahele joonele ja kõlas stardipasun. Võtsin vana maratonimehena jälle stardisaginat rahulikult ja ei trüginud kellegagi taglaseid ristates parima kaldastardi koha pärast, jälle viimaste hulgas, mis siis. Tuul tegi väikseid puhanguid ja osavamad formulistid tegid glissis lõike, lootust andvad pildid. Kuulimunale lähenedes oli selge, et kui tuult rohkem ei tule, minul mingit glissi lootust ei ole ja tiksumine allatuult on veel ok, kuid mis saab tagasitulekul, see tegi veits rahutuks. Vastutuult ilma tuuleta Aegna alt tagasi tiksudes Pirtale kulub a´la nädal:) Esimesed panid kõik Kuulimuna märgist edasi, aga meie lõpupundist keerasid enamus tagasi ja tegid otsuse lühikese kasuks. Pekki, see oli frustreeriv seis, plaan oli ju Aegnani tiksuda ja loota tuule tõusule. Võtsin südame kõvaks ja panin edasi tagant poolt kolmandana ja minu tiksumis kiirus oli üks nirumaid selle formula ja selleks liiga väikese taglasega. Tõmbasin tiksumiseks poomi veits allapoole, et aasades mugavam/madalam oleks kõõluda. Formulad eespool jälle glissasid ja puhangud andsid lootust, et prognoos peab ja tuul ikka tuleb. Optimist. Vahepealsete puhangutega sain ka korraks poolglissi, mis tegi tuju paremaks. Kaks tundi ja 14 min Aegna märk sirgelt ilma ühegi paudi ega halsita võetud. Tegin märgis paudi ja tiksusin Aegna randapidi üles plaaniga nii kõrgele kui saab mere poole, kus ehk trehvab varem tuult. Kivid paistsid kaugel ja pressisin ülesse kuni kolaki ühe suure kivi otsa oma 70 cm mõõgaga kinni, pekki küll, milline Soomest triivinud graniitsaar oli see kivi. Hüppsin laualt maha kivile, et jälle liikuma saada, oli liiga uljalt pannud ja uime sügavust ei arvestanud, formula:) Ronisin sealt maha ja tagasi sama teed teisel halsil, et enam kive ei kohtaks. Pressisin kõrgust, kuid triiv ja niru tuul ei lubanud rohkemat kui 50 m märgist kõrgemat triipu. Vot siis lõi reaalsus häirekella ja alles taipasin, et kui pooletunniga saan 50 m Pirita poole tagasi, siis 12 km teeb tagasitee ajakuluks umbes tunniga sada meetrit, st. 120 tundi tiksumist. Ei, see ei ole see, mida ma teha tahaksin ja üritasin leida mingit paremat asendit krüssamiseks ning otsisin merelt tuulemärke. Mida polnud oli minule sobiv tuul, samas formula eliit tuli glissis mulle Püünsi all juba vastu. Suurem puri, nii 11 m2 oleks olnud abiks ka mul üritada selle tuulega glissi saada. Tegin ka kohe varuplaani Püünsi randuda ja sealt kellegi küüdiga Pirtale oma auto järgi, sest tiksudes samal päeval tagasi saada ilma tuuleta on ebarealne.
Olin juba neli tundi veepeal olnud ja randusin nats Püünsist linnapool karidel, kus istusin kivil ja arutlesin endamisi, kust oleks parim koht randuda, et väiksemate uime kahjudega kaldale jõuda. Merelt tuli väike puhang ja laine lõi juba mu kivilt alla. Tuul oli tõusnud, viimased formulad glissasid ja ka teised laudurid tegid glissikatsetusi. Soo-soh! Oli esimene mõte ja otsustasin ka ühe triibu teha, et kas õnnestub glissi saada. Pump-pump-pump ja käis! Jalad aasa ning Tallinna lahele täpiks, kus oli tuult juba piisavalt ka mulle. Kõrgust sai võtta mängeldes, ohhoo! Koju sõit mööda vett, juhhuuu! Esimese paudi viskasin hirm kaugel kaldast ja vees poomi kõrgemale tõstsin, mõtlesin, et kui nüüd tuul vingerpussi mängib, siis tuleb pikk tiksumine tagasi kaldale. Tuul oli veel auklik, kuid võimu oli ja pumpasin jälle ennast käima. Panin nii pikalt kallast mööda kaldale lähemale kui julgesin, et mitte jälle kivi kohata, tegin paudi suht kaugel kividest. Tuul oli silmnähtavalt edelasse keeranud ja tagasiotsaga olin juba poole kuulimuna tee peal. Tuul muudkui keris hoogu juurde ja mul tuju 500 peal, tuulega surf on lahe. Tuul läks juba valusaks selle formulaga lainetes, kui püüdsin jalga aasas veits sättida, käis kraks ja esimene aas tilbendas ühe kruvi otsas. Mida pekki, aas lahti ja pidin peaaegu maoli panema selle akrobaatikaga, nibin-nabin jäin püsti. Kogusin jälle hoogu ja lootsin, et kannatan ka ainult tagumisega glissis hoida, viimaseid otsi tegin juba jeebuseid, sest kõrgust tuli mõnuga. Ainult seda parema halsi jeebust ilma esiaasata oli suht raske teha:) Teepeal tuli sverdiga tiksujaid selg ees trobikonnas vastu ja mina glissasin, olin viimane glissaja seal veepeal kuni kuulimunani. Nägin Pirita pool Erusurfi kutte oma edevates neoonsärkides poolglissis kulgemas. Mina panin täie pasaga neist mööda nii kaldasse kui sain Pirital ja panin jalad maha, liivarand:) Keerasin suuna muuli otsa ja arutlesin mitme otsaga väravatesse saan, tegin plaani ühe paudiga ja sõitsin linnapoole nii kõrgele, et üle tagumise õla vabalt surfirand paistis, paut. Olin mugavalt kõrgust võtnud ja suht vabalt sõitsin mööda muuliäärt kaldasse, finish! Aeg 4:39, st. 40 min Püünsist Pirtale, pole paha, võrreldes esialgse kalkulatsiooniga 120 tundi tiksudes, lausa kosmos. Formula on päris huvitav teema. Tuju oli super kui kaldale jalutasin ja seal olid paljud rõõmsate aga ka kurnatud nägudega ning osad ka pettunud järjekordsest pikast tiksumisest. Kaldal oli veits segane see finishi fikseerimine, kus selgus, et muulil olev kutt vahtis peale 15:00 niisama ja kõige väsinumad võistlejad pidid ise muretsema oma lõpukellaaja fikseerimise eest kusagil baasi tagumises nurgas oleva protokollijalaua juures ning ennast ise lõpuprotokolli kirja panema. Õnneks ma mingi väsinud ka ei olnud, et seda väikest asja tegemata jätta. Peep tormas suht värske näoga vastu ja selgus, et ta oli vahepeal Püünsis all tiksudes endale uimega poolikuid kive üritanud teha igavusest, aga kivid osutusid kõvemaks kui Selecti uim ja hammustasid tal uime alt ära, mis peale ta tegi samasuguse plaan B realiseerimise, nagu minulgi plaanis oli ja tuli autoga hoopis Pirtale tagasi. Sealt ka värskus. Formulistid olid enamasti rahul ja svertijad ei olnud, sest oli ebaaus kui teised glissavad:) Selline mõte kuuldus sverdifannide hulgas.
Ise olin oma päevaga rahul ja formulaga kursi sõit pakkus huvitava elamuse, just kõrguse võimekusega. Puudu jäi konkurentsis püsimisest suurem formula taglas, mis oleks seda rasket lauda jaksanud ka väiksemates puhangutes ja tuules veest välja tõsta ning glissis hoida. 7,9 oli selgelt vähe selle 160 L laua jaoks. Aga teema on minu jaoks jätkuvalt huvitav. Vaja on head, kerget, suurt a´la 11 m2 taglast.
Võrreldes eelmise aastase 4 tunnise tiksumisega oli selge vahe sel aastal, kus tuul hoidis koguaeg sind elevil ja mis andis ka lõpuspurdiks 40 min glissis preemia, peale nelja tunnist tiksumist. Ja see samas suurus järgus tiksumine ununes peale seda normaalset sõitu nagu nõia väel ja väsinud jäsemed said nagu puhkust glissis sõidul. See ongi see vahe, kus gliss on see, mis mind veepeale tõmbab ja hinge laulma paneb! Surf on lahe.
